Seni reformikaid igast asendist toetanud kodumaine riigitruu meedia tegi äsja olulise avastuse, et Tallinna oma muljetavaldaval kastirattal kesiklikust korruptsioonist päästma kimanud Pärtel-Peeter Pere, senine reformitallinlaste tegus vapiloom, on maandunud oma keskkonnasõbraliku sõiduriistaga kõige mudasemas kraavis. Neil on õigus, ent kraavi kiskus too veider sõiduriist tema lenksude taga istuva ajuhiiglase läbematute juhtimisvõtete süül juba algusest peale. Millegipärast varem ei märgatud Pere emotsionaalset käärimist. Pigem tundus äge, kuidas ta eelmist linnapead Kõlvartit ja minema kupatatud keskerakondlikku linnavalitsust kirus. Ent juba siis rääkis pealinna esinäriline ju täielikku jama. Meenutagem tema linnamehelikust tarkusest välja paisatud pläusti, et maal elamine tuleks Eestis keelustada, kuna taoline ürgkogukondlik eluviis kahjustab loodust ning automaks tuleb õigel ajal, kujutades võluvitsa, mille abil maainimestel autod käest võetakse, sundides rahva mahajäänumat osa lõpuks innovatiivsete ideedega kaasa tulema ning kolima 15 minuti linna, kus kõik sõidud võib teha maailma päästva kastirattaga. Juba aasta tagasi oli selge, et Pere ei hiilga ei teadmiste, organiseerimisvõime ega empaatia poolest, kuid siis leidus samade ajakirjanike seas, kes täna vaest Pere-poissi maa põhja sarjavad, piisavalt neid, kes vaid seetõttu, et tegemist reformikaga, ullikesele kiitust lausid. Nüüd siis parastatakse kraavi kaldal, et täiega segane tüüp, ei osanud õigel ajal lenksudest kõvasti kinni haarata ning vajalikul hetkel pidurit panna.
Mitte üksnes saamatu, vaid ka korruptiivne.
Nagu tellimise peale tuli nüüd avalikuks ka Pere Peetri valgustkartev peldikuäri, mille kohta asjaosaline ise väidab, et tema ei tea midagi, sest käki keerasid kokku ametnikud, kelle tegevusest ei mõika tema nende ülemusena ööd ega mütsi. Jääb üle vaid küsida, kes pidi siis ametnike tegevuse järele valvama, kui mitte abilinnapea, ja kes pidi jälgima nii Pere kui ka teiste abilinnapeade sahkerdamiste seaduslikkust, kui mitte linnapea Ossinovski. Ent Jevgeni leiab enda õigustuseks, et tema ei peagi teadma, mis linnavalitsuses toimub. Tule taevas appi! Et siis iga kutt keerab abilinnapeana kokku just sellist jama, nagu pähe kargab ja jagab linna raha tuttavatele ning parteikaaslastele, sest linnapea ei vastuta nende tegevuse eest! Vastutab ikka küll. Kui käkerdas Pere, peab temaga koos tagasi astuma terve linnavalitsus. Siis ehk jagub seni vaikinud sisekontrollil, kelle tegevus abilinnapea kuritarvituste varjamisel annab samuti uurimiseks põhjuse, julgust tuua avalikkuse ette kogu korruptiivne nagistamine, mis keskerakondlikust korruptsioonist vabanemise sildi all Tallinnas toimus. Siis ehk kuuleme näiteks ka sellest, miks linna laiali loobitud pingirääbakad maksid õige paarisaja eurose hinna asemel tonni tükist ning millistel alustel käib toetuste jagamine varjusurmas viibivatele MTÜ-dele.
Kõik on segi selles nelja- vabandust, nüüd kolmevalitsuse töökas sipelgapesas, sest igaüks kisub priskemat noosi enda poole ja linnapea vaatab ükskõikselt pealt, kuidas linn alla käib. Tema ei tea, ega pole näinud. Tegelikult pole aga toimuvas midagi naljakat, sest kahju linnale on tehtud ja Pere töökaaslased jätkavad samas võtmes, olles rumalad, suutmatud, vastutustundetud, ühesõnaga, poliitikud selle sõna kõige räpasemas, ent Eestile iseloomulikus tähenduses.
Käsi väänab kätt.
Rünnakutega Pere vastu on džinn pudelist välja lastud. Tallinnas toimuv määrib Reformierakonna kuuerevääre nagu hambutu vanainimese suust riietele pudenev odav puder ja erakonna tipptuumik peab sellele reageerima. Kui linna sisekontroll on nüüd saadud instruktsioonide alusel vallanadanud uurimise reformikate vägitükkide paljastamiseks, võime ehk peagi näha, kuidas reformitruu prokuratuur kargab sotside, isamaalaste ja isegi õnnetukeste kahesajalaste kallale. Eks sealgi leia nii mõndagi valgust kartvat, nagu see Eesti poliitikute tegevuse puhul enesestmõistetav. Ja kui mõne tüütu isendi puhul ei leitagi midagi märkimisväärset, siis küllap midagi kurikuulsa seitsmeeurose juukselõikuse taolist ikka välja nuputatakse ning nagu näitab praktika, võib taolist megaroima pikki-pikki aastaid uurides, tühistada iga tüütult ette jäänud poliitkäpiku.
Kas Perega juhtunud õnnetus paiskab porri üksnes tema ja õnnetu rattamehega koos ka osa Reformierakonna niigi mahakäinud toetusest, näitab aeg. Siiski julgeks reformistide seinist käitumismustrit arvestades ennustada, et küllap hakkavad nüüd pead lendama ja välistatud pole ka kinnipidamised, sest must pesu nõuab pesemist ja poliittallid rookimist. Ehk saabub tolle surmaheitlusega ka igatsetud aeg, kus seni meie elu arenguriikide tasemele suruvatel poliitikutel tuleb oma tegudest aru anda.  Unistada ju võib. Ja nii oleks lapsesuu Pere täitnud oma peamise lubaduse – vähendada korruptsioonivabale Eestile nii iseloomulikku korruptsiooni. Kui see avab tee uutele poliitilistele ühendustele ja tegijatele, kellele on tõepoolest tähtis inimeste, mitte sõprade ja sugulaste toimetulek, on see midagi nii suurt, millega pole lähiminevikus hoobelda ainsalgi poliittibul.
Elame-näeme, ütles alla alampalga teeniv keskmine eestlane ja lidus poodi, et kasutada võimalust enne järgmist maksutõusu Euroopa kallimate toiduainete seast allahindlussildiga ninaesist soetada.