1. juulil täitub kõigi Eesti elanike pikaajaline soov, panustada riigikassasse senisest  enam. Selleks tõstab rahva heaolu eest seisev michaliitlik valitsus käibemaksu. Nii jätkub raha kõigiks neiks hädavajadusteks, mille katmisest on edumeelsed kodanikud ammu rääkinud – tõusevad poliitikute ja riigiametnike närused palgad, suureneb toetus kõikvõimalikele keskkonnasäästlikele projektidele, mis tõotavad asjaga kursis olevatele sõbralikele ärimeestele lisasissetulekuid, paraneb võimalus laristada raha igasuguste mittevajalike, ent südamele armsate eesrindlike luulude peale.
Ühe sellise lisanduvast maksurahast kinniplekitava ulmeunistusega said ametkondlikku avarapilgulisust esindavad spetsialistid äsja ühele poole. Enam pole vaja muretseda hooldusrahade nappuses lagunevate maanteede ja auklike tänavate pärast, sest murele leiti lahendus. Nimelt tulid meie kõige eest hoolitsevad riigiisad välja uhiuue rattastrateegiaga, mis näeb ette lõpetada Eestis riikliku kontrolli alt väljunud egoistlik autokasutus ning istutada elanikud aastaringselt mõnusate rataste sadulaisse. Selleks tehakse strateegia koostajate poolt ettepanek, rajada aastaringselt kasutatavad rattateed, mis võimaldavad sõita nii jaanuarituisus, veebruarilobjakas kui märtsi heitlikes ilmades, rääkimata suurepärasest keskkonnahoidlikust liikumisvõimalusest teistel vähem karmimatel kuudel.
Strateegia eesmärgiks on muuta rattasõit Eestis soositud igapäevaseks liikumisviisiks. Juba 2030. aastaks peab kõiki sunnimeetodeid rakendades lisanduma Pärtel Perele veel ligikaudu 40000 kastiratturit, kes kuhu iganes liikudes, kasutavad selleks innovatiivset kondiauru.
Rattastrateegia kokkukirjutajad nendivad, et praegu on rattakasutus nigel. Vaid 5% vajalikest käikudest tehakse rattaga. Uus strateegia tagab rattakasutajate osakaalu kasvu 2040. aastaks vähemalt 13%-ni rahvastikust. Kui inimesed pole nõus soojadest autodest rataste selga kargama, saavad nad trahvi, kui aga keelduvad seda maksmast, nagu paljud on käitunud igati õigustatud ja edumeelse automaksuga, maksavad kaks korda rohkem. Eestist peab saama jagrattariik, kus vähemalt kümnendik töölesõite tehtaks rattaga. Praegu väntavad lisaks üleriigiliselt kuulsust kogunud Perele rattaga tööle vaid üksikud veidrikud.
Rattateede ehitamiseks on riik valmis investeerima sadu miljoneid maksuraha, ent see pole veel piir. Kui võtaksime kolmandatest riikidest vastu sada miljonit põgenikku ja kingiksime neile kõigile ratta, oleks Eesti ainus tiiger-riik universumis, kus jalgrattaga liikleks 10 000% elanikkonnast, mis matemaatiliselt oleks sama veider saavutus nagu iibe tõstmine lasterikastelt peredelt toetuste röövimise teel. Ent meie imetletud poliiteliit oskab, suudab ja tuleb toime!
Sõõrumaa linnapeaks, kits kärneriks, Mallukas presidendiks ja e-valimised pettustevabaks! Edasi seltsimehed, vabandust reformikad! Sadulas näeme!