Sensatsiooni tekitamiseks mõeldud agendinimekiri ei tundu tõsiseltvõetav, kuna sealt on puudu üle 60 protsendi andmetest. Kõik viitab sellele, et tõelised kurjategijad pääsevad puhtalt – tsirkus juhib neilt tähelepanu kõrvale.

Hiljuti avalikustati 60 000 nime sisaldav nimekiri, mis sisaldab Rákosi ja Kádári režiimi ajal võimude värvatud informaatorite nimesid. Väidetavalt oli neid 150–160 000, kuid praeguseks on 90–100 000 nime kuidagi „aurustunud“. Kuhu see 90–100 tuhat nime kadus? Kindlasti ei olnud nende kadumise taga vastaspool.

Me mäletame, et tol ajal toimusid suured põletamised – põletati dokumente, asitõendeid. Korstnast tuli välja hõõguvaid pabereid, millest mõned olid veel loetavad. Inimesed kogusid neid kokku. Ilmselt tegid oma valiku ka tolleaegsed võimulolijad – nad eraldasid allesjäänud andmetest dokumente, mis kompromiteerisid neid endid või nende sugulasi.

Väidetavalt võtsid siseringi isikud ka teiste materjale – tõenäoliselt arvasid, et nende abil on pärast hea asjaosalisi šantažeerida. Nii saidki mõnikord välja ujuda andmed inimeste kohta, kui seda „peeti vajalikuks”. Nii jäidki alles materjalid, mida asjaosalised ise ei saanud välja võtta või mida keegi ei tahtnud mingil otstarbel kasutada. Ilmselgelt on enamik selles loetelus olijaist prügikalad. Nemad on need, keda tümitatakse, tümitajaks on aga vahest just need, kes võisid olla „suured kalad”, aga kellel oli võimalus tõendid hävitada. Ja peamised süüdlased irvitavad taustalt kahjurõõmsalt nende üle, keda nüüd laimatakse.

Enamik „paljastatud agentidest” on pigem prügikalad

Nagu näeme, on suurem osa allesjäänud materjalidest seotud nendega, keda taheti värvata, kuid kes kas ei nõustunud – ei kirjutanud alla, või kui nad värbamisavaldusele surve all alla kirjutasidki, siis hiljem ei teinud koostööd või kirjutasid mõttetuid aruandeid. Neilt ei saadud mitte mingit väärtuslikku teavet – aga nende kartoteegikaart jäi alles. Nüüd visatakse neid kartoteegikaarte rahva sekka – las inimesed peksavad üksteist, samal ajal kui peamised süüdlased hirnuvad naerda (kui nad veel elus on). Tegelikud süüdlased on need, kes kogu seda räpast süsteemi käitasid, nende kohta ei saa me teada peaaegu midagi.

See režiimi kohta avalikustatud materjal ei anna täielikku ülevaadet. Lõppude lõpuks oli palju inimesi, kes toetasid diktatuuri – inimesi, keda pole üheski registris kirjas –, neid oli palju rohkem. Parteisekretärid, parteiliikmed, režiimi toetajad. Nende kohta pole andmeid, nad ei pidanud värbamisavaldusele alla kirjutama, nad toetasid võimureid otseselt või kaudselt. Seega pannakse löögi alla need, kes olid värvatud. Osa läks koostööle veendumusest, osa näilise või tõelise kasu nimel, suurem osa tõmmati võrgustikku aga väljapressimise abil.

Igatahes jäid nähtavale need, kellest enamus ise kas ei saanud või ei tahtnud oma dokumente registrist välja õngitseda – nemad on enamasti PRÜGIKALAD. Rahva ette loobitakse just neid, püüdes panna rahvast arvama, et just nemad on põhisüüdlased. MA EI USU SEDA!!!

Muidugi oleks tulnud avalikustada andmed nendegi kohta – juba režiimivahetuse ajal. Nuditud koosseisu avalikustamine on eelkõige võrgustikku tollal hallanud isikute huvides – see jätab nad ise kaitsvasse varju. Samal ajal tekitab see avalikustamine aga palju ebaselgeid küsimusi ja vastuolusid – tegu on vana meetodiga. Selle abil saab tähelepanu igapäevastelt probleemidelt kõrvale juhtida – ilmselgelt see ongi eesmärk.

Ka siis, kui olemasolevad andmed oleks pärast korralikku ettevalmistamist avalikustatud, tulnuks neid ikkagi väga ettevaatlikult käsitleda – 36 möödunud aasta tõttu. Olukord on täitsa kuratlik. Režiimi tegelike tugisammaste kohta pole andmeid, nad pääsevad terve nahaga ja tahavad hoopis vastutuse veeretada kartoteegis leiduvate isikute õlgadele, kelle süü on enamasti väiksem.

Minu isiklikud kogemused

Juhtum mu lapsepõlvest. Mu isa mängis kord maja kõrval pingil malet ja palus mul millegi järele korterisse joosta. Läksingi üles, kuid ei saanud võtit lukku panna. Vaatasin võtmeauku ja nägin, et sees oli võti ees. Läksin õue tagasi ja rääkisin isale. Isa ütles, et ma kindlasti olin näinud valesti – ta ilmselgelt teadis, et mul on õigus, aga ei tahtnud mind hirmutada. Läksime üles, ja siis polnud seal kedagi – saime sisse minna. See oli ilmselgelt keegi meie trepikojast; mul on selle kohta tagantjärele kaks vihjet.

Mul on lapsepõlvest ka teisi halbu kogemusi, mis samuti tõestavad, et tegelike kurjategijate kohta ei peetud arvestust.

Samuti kogesin oma töökohtades, et inimestel, kelle heaks ma töötasin ja kes olid enamasti värvatud perekonna ja sõprade kaudu, polnud informaatoreid – vähemalt mitte paberil. Režiimi toimimise tagas pere- ja sõpruskondlik süsteem. Need olid ideoloogiliselt homogeensed töökollektiivid. Seal, kus kollektiiv ei olnud ideoloogiliselt homogeenne, värvati informaatoreid. Näen sellele oma tähelepanekule kinnitust ka praeguses nimekirjas.

Seega arvan, et tõelised kurjategijad pääsevad puhtalt – tsirkus viib neilt tähelepanu mujale. Meie päevapoliitika keskmes peaks olema me tulevik. Jätkem avalikustamisetöö oma tööd ausalt tegevatele ajaloolastele!

Muide, isikliku tähtsusega dokumente oleks võinud varemgi küsida. Mina küsisin neid ka. Meie jälgimise kohta ei leitud midagi – eelneva põhjal ma ei usu, et meid ei jälgitud.

Midagi siin ei klapi

Raske uskuda, et neid, kes seda nuditud avalikustamist nõudsid, ajendas ainult õiglustunne. Lõppude lõpuks, kui üle 60 protsendi andmetest on puudu, ei saa isikute loetelu olla usaldusväärne. Kui kustutaksime romaanist „Egeri tähed” juhuslikult 60 protsenti andmetest, siis ma ei usu, et selle süžee oleks arusaadav. Sama lugu on nuditud nimekirjaga.

Raske on eeldada, et need, kes selle nimekirja avalikustasid, ei tahtnud õhutada ärevust. Raske on ette kujutada muud loogilist tõlgendust kui see, et nad tegid seda sellepärast, et ärevil ja sisetülides ühiskonnaga on lihtsam manipuleerida. Igaüks, kes oli riigikorravahetuse ajal 14-aastane, on nüüd 50-aastane – ta pensionileminek on kiviga visata. Igaüks, keda võiks pidada käesoleva juhtumi asjaosaliseks, on juba pensionil või surnud. Needki tõsiasjad kinnitavad, et kiirustades avalikustamine ei olnud õigustatud. Või siiski oli?

MA EI USU SEDA!!!

Viimasel ajal on rahvale jäänud ainult tsirkus!! Oleks tore, kui kutsutud ja seatud mõtleks pigem, kuidas suuremat leiba küpsetada!! Sest just seda viimast tegema valijad neid volitasidki.

Lajos Orosz

Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet.

© Tõnu Kalvet

Autor on konservatiivne Ungari poliitikavaatleja.