Mõne aja eest kirjutasin Tartu Maakohtus toimuvast protsessist Elvas elava ema Annika Laasi süüasjas, kus prokurör Priit Tõnisson paneb kohtualusele süüks, et see sekkus olukorda, kus kaks alaealist kaaki üritasid kooli juures tema tütart rattaga alla ajada. Kuna tütar pääses kehavigastusteta ja paid kurjamid üksnes sõimasid ema ja tütart valimatute sõnadega, polnud prokuröri arvates emal mingit õigust üht kuritegelikult käitunud noorukitest käest kinni hoides koolimajja direktori juurde talutada. Ema peab rahulikult pealt vaatama, kuidas tema lapse kallal ülbitsetakse, ega tohi sekkuda, arvab Priit Tõnisson, kes telepildis näeb muuseas välja normaalse mehena. Millest säärane vihkamine last armastava ema vastu, jääb selgusetuks. Prokurör peaks ometi teadma, et kriminaalmenetluse seadustik lubab igal kodanikul sündmuskohalt põgeneva või seal tabatud isiku kuriteo toimepanemises kahtlustatavana kinni pidada ja politseisse toimetada. Ehk puudus Tõnisson loengust, kui ülikoolis sellest räägiti.

Prokurör hakkab õige hõlma

Ave Laasi suhtes rakendunud ebaõiglus läheb avalikkusele korda. Minu poole on pöördunud mitmed inimesed küsimusega, kuhu 21. oktoobril jätkunud kohtuasi tänaseks on jõudnud. Kahjuks peab nentima, et otsust veel pole ja ema ruineerimine jätkub.

Muidugi paneb iga ajudega kodanikku imestama, kui emale, kes peale oma lapse alatut ründamist viib lurjusena käitunud jõnglase pedagoogide juurde, et need otsustaksid, milliste vahenditega kaak normaalsele teele tagasi suunata, pannakse süüks kuritegu, mille eest karistusseadustiku § 136 lg 2 p 1 kohaselt karistatakse ühe kuni viie aastase vangistusega. Prokurör jääb aga kindlaks otsusele, et Ave Laas väärib kõige karmimat karistust ja emaarmastuse tõttu kohtus väntsutamist, jäädes süüdistuse juurde, et kuigi tegemist oli 13-aastase poisi viimisega koolimajja direktori jutule, piirati sellega seadusliku aluseta pai kurjategijahakatise liikumisvabadust ja sellise roima eest tuleb lajatada täie rauaga. Pean tunnistama, et ei suuda ka parima tahtmisega leida siin mingit loogikat, ent lugupeetud Priit Tõnissoni jaoks on asi üheselt selge ja jaotus pahad ning neile vastanduvad head, arrogantsusest pakatava juristi vaateid ei kõiguta. Jääb vaid imestada, kuidas jõuab riigi teenistuses seaduslikkuse kaitsel seisev ametnik taolise mõttekrambini, mis ei võimalda tunnistada igale vähegi normaalsele kodanikule ilmselget tõsiasja, et naine käitus ohusituatsioonis oma last kaitstes õigesti ning poisi korrale kutsumisel puudus igasugune kuritegelik kavatsus. Kui prokuröril oleks analüüsivõime, suunaks ta süüdistusteraviku hoopis last jalgrattaga otsasõidul tappa või vigastada üritanud noorte jõmmide ja neid õigustavate vanemate vastu.

Jäärapäisus pole ametihüve

Prokuröri hinnangul pole vahet, miks ja kuhu üritatakse alaealist viia. Kui teda hoitakse ikka füüsiliselt kinni ja sunnitakse liikuma suunas, kuhu õnnetuke minna ei taha, on tegemist vabaduse võtmisega. Prokurör kinnitab, et emal polnud enam mingit õigust tema last füüsiliselt ohustanud kurikaela kinni pidada, sest ohtu enam polnud ja laps elus ning terve. Selle kohta sobib ilus ingliskeelne lendsõna Bullchit.

Prokurör jätab jäärapäiselt arvestamata argumendiga, et ema kaitses last ja ennast agressiivsete alaealiste eest, kes jätkasid vaenulikku käitumist ka pärast nende korralekutsumist. Siililegi peaks olema selge, et Ave Laasil puudus kuritegelik tahtlus poisi vabadust piirata, pigem otsis ema ohtlikule olukorrale turvalist lahendust. Ent mida okaskeragi adub, see prokurörile täiesti tume maa.

Ka mitmed juristid on viidanud, et lapse viimises kooli juhtkonna juurde ei saa näha midagi kuritegelikku, pigem on tegemist pedagoogilise kohustusega rikkumisele reageerida. Tegu on suunatud lapse korrale kutsumisele, milles ei saa näha kuritegelikku omavoli.

Mõistlik lahendus õiglustunnet riivavale protsessile

Kui meie loo kangelasest prokurör tahaks tõepoolest tegeleda ühiskonnas vägivalla ja kuritegevuse väljajuurimisega, jätaks ta süütu ema kottimise ning soovitaks antud kaasuses täiesti normaalset ja närvesöövast kohtusaagast märksa tulemuslikumat võimalust. Osapooled tuuakse vahendaja kaudu kokku, räägitakse juhtunust, selgitatakse vastastikkuseid emotsioone ja leitakse lahendus kohtusse pöördumata. Elva juhtumi puhul seda teed ei kaalutud ja otsustati asuda ema hävitamise teele, mis annab viltukasvanud noorukitele signaali, et nemad tohivad kõike ja kannatanud saavad täie rauaga karistada. Pole imestada, kui neid õrnukesed-õigekesed ei piirdu edaspidi vaid ebaõnnestunud otsasõiduga, vaid jätkavad märksa halvemate tegude kordasaatmist, sest nende prokuratuur kaitseb neid. Või saame siiski lähiajal kuulda, et mõistus võidab ja Annika Laasi kohtuasi lõpeb õigeksmõistmise ning tekitatud moraalse kahju heastamisega?