Uskumatu, kuid Eesti õiguskatsesüsteem on võtnud omaks tõe, et varastada tuleb suurelt, siis ei juhtu sinuga midagi. Viimastel päevadel avalikkust šokeerinud Ukraina telefonikelmide juhi Yermolajeviga seonduv on taolise suhtumise elav kehastus.

Avalikkus ei suuda siiani mõista, miks lasti suurpettur vähem kui viis kuud kestnud eelvangistusest päeva pealt vabaks ning lubati tal peale 8,5% varastatud raha tagastamislubadust Iisraeli pageda, ent nagu näitab riigiprokuröri Jürgen Hüva ja Põhja prefektuuri majanduskuritegude talituse juhi Hannes Kelti Õhtulehele antud intervjuu, pole õiguskaitseorganite esindajate hinnangul suursulide hellitamises midagi laiduväärset.

Härra prokurör toob välja selgest omakasupüüdmatust humanismist lähtuva vaate, väites, et teda ei huvitanud antud protsessi juures mitte süüdlase karistamine, sest mis see ikka annab, vaid kannatanutele raha tagasi saamine. Olgu siinkohal täpsustatud, et nähtavasti saavad raha tagasi vaid Eestis pettuse ohvriks langenud, kes kaotasid sulidele hinnanguliselt 5,5 miljonit eurot. Teistes riikides raha petistele loovutanud ohvrid peavad aga kõigest suu puhtaks pühkima, sest kokkuleppel nõuti petujätiselt tagasi vaid 8,5 miljonit varastatud sajast miljonist. Kuidagi kõhe on mõelda, et prokurör lähtub põhimõttest, et anname omadele nende raha tagasi ja saadame teised tuhanded pettuse ohvriks langenud lihtviisil kukele.

Hämmastust tekitab, et antud kaasuse puhul hakkisid õiguskaitse esindajad ühtäkki mõtlema, kuidas riigi raha kokku hoida. Kaabaka türmist vabastamist õigustatakse väitega, et kui Yermolajev oleks pokri pistetud, nagu ta oma tegude eest vääris, oleks see toonud kaasa lausa lubamatud kulud, kuna ühe vangi ülalpidamine läheb keskmiselt maksma 3200 eurot kuus. Kui nüüd oleks petturile mõistetud kasvõi miinimumkaristus, ehk viis aastat, oleks see tähendanud riigile sadadesse tuhandetesse ulatuvat kulu ja selle eest soovisid nii prokuratuur kui ka majanduskuritegude talitus maksumaksjaid kaitsta, patsutades suursulile õlale ja soovides talle õnnelikku reisi päikeselisse Iisraeli, kus ta oleks kaitstud ja hoitud edaspidiste uurimiste eest ning saaks oma ränga petutööga omandatud sadat miljonit mõnuga kasutada. Ja miks ei või ta seda teha, sest prokurör Hüva hinnangul olevat telefonipettuse näol tegemist tavalise ettevõtlusega. Tsiteerigem siin prokuröri kirjeldust Yermolajevi petukontori tegevusest: „Tuleb täpsustada, et 100 miljonit oli kannatanute käest võetud summa. See pole kasum. Seal oli väga suur võrgustik inimesi ja kontoreid, mida peab üleval pidama. Palka maksma, makse maksma. 100 miljonit ei läinud otse juhtide taskusse.“ Jääb üle vaid küsida, kui paadunult rumal peab olema, et telefonipetturi kuriteo vähendamiseks säärast jama ajada.

Õigussüsteem või valede vabrik.

Oled suur nadikael nagu Yermolajev, siis Eesti prokurör mõistab sind ja aitab varastatud rahaga end vabaks osta. Oled aga vähe kesisem tegelane, kelle suhtes antud kõrgemalt poolt suunised, võib inimest aastate kaupa menetlusega piinata ja süüdistuse jaoks kasvõi laest raskendavaid asjaolusid välja nuputada, nagu see juhtus Kersti Krachti kohtuasjas, või nagu mäletame seitsmeeurose juukselõikuse kümme aastat kestnud menetluses, ehk Repsi halenaljakas kohvimasina loos. Ja neil juhutudel ei kaalunud ükski prokurör, kas riigile on kasulik kulutada sadu tuhandeid mõttetute kaasuste lõputuks hakkimiseks. Suurima hasardiga karati kahtlusalustele turja ja anti hagu nagu jaksas. Aga Yermolajeviga peeti läbirääkimisi, anuti kokkulepet ja saadeti ta auavaldustega lennujaama, kus ootas meest, kellele kordasaadetud kuritöö oleks võimaldanud mõista kuni 15 aastat vangistust ning vara konfiskeerimist, mõnus eralennuk koos külmapandud võtjašampusega pardal.

Kaua peame veel kannatama prokuratuuri üha kiivakiskuvamaid mänge, kus sulid leiavad kaastunnet ja mõistmist, ent väikesed nihverdajad või sootuks veatud menetletakse haigeks ehk suisa surnuks nagu juhtus peale lõputult veninud uurimist ja protsessi kohtus õigeks mõistetud teleprodutsent Kristi Loigoga?

Eesti õiguskaitsesüsteem vajab puhastamist, sest valikuline õigusemõistmine õõnestab riigi usaldusväärsust, mis praegusel äreval ajal on lubamatu.