Ministriametis raskelt oma igapäevast leiba teeniv Erkki Keldo on tõsises hädas – neetud Isamaa pahalased on alustanud tõemoonutamist. Nimelt pahandab Keldo selle üle, et Isamaa, nagu ministripoiss väidab, on, käsitledes valitsuse plaani mitmekordistada odava tööjõu riiki toomist, rebinud kontekstist välja loosungid ja püüab nendega alatult vehkides ajada rahvale pähe kärbseid, otsekui sooviks reformiklubi uute migratsioonikvootide kehtestamisega, vedada kontrollimatult kolmandatest riikidest sisse peamiselt sotsiaaltoetuste peal vegeteerivaid tegelasi. Keldo kinnitusel seisneb tõde selles, et tublid oskustöölised, keda ettevõtjate soovil plaanitakse eksportida, on riigile äärmiselt vajalikud, sest kust kurat me siis saame keevitajaid, autojuhte, mehhatroonikuid ja muid kõrgharitud nupumehi, kui neid karjade kaupa sisse ei vea.   

Migratsioon kui päästerõngas, ent kellele?

Keldo teab, et vajame sisserändavaid ajukirurge otsekui õhku, kuna Eurostati baasprognoosi andmetel väheneb Eestis 20–64-aastaste arv perioodil 2023–2028 ilma migratsioonita 28 000 inimese võrra.  „OSKA uuringu järgi vajab Eesti tööturg aastatel 2024–2035 juurde ligikaudu 30 000 uut inimest ja igal aastal jääb tööturul puudu umbes 1400 tippspetsialisti ning lisaks ligikaudu 700 oskustöötajat,” halab Keldo. Kogu see faktoloogia osundab tema arvates üheselt, et riik otse karjub vajaduse järele kaotada kitsendavad kvoodid, et ometi saaksid tõelised talendid Eestist veelgi enam mahajäänud riikidest, tulla meie kodust ühekülgset kultuuripilti rikastama. Kongo keevitusspetsialistile ning Afganistani kõrgesti haritud lampkasti mehhatroonikule on ju isegi meie maa, oma pöörase inflatsiooni ja kodanikest mittehoolimisega, tõeline välistööjõu paradiis.  

Keldo teab lahendusi.

Muidugi tekib küsimus, et mis pagana päralt peab suurendama välistööjõu kvooti ajal, kui oma inimestele jätkub üha vähem töökohti ja noortest lausa klomandik ei leia enda oskustele rakendust. Aga Keldol on vastus varnast võtta: „Me teeme vajalikud muudatused ära, et olla valmis kiiremaks majanduskasvuks ja tulla toime ettevõtete suurenevate tootmismahtude ja kasvava lisakäte vajadusega.” Vaat nii! Samas jätab keldopoiss selgitamata, kust peaks algama majanduskasv, kui valitsus ei vaevu tegelema oma kodanike probleemidega, ega kavandama arenguplaane lähitulevikukski. Üksnes roheenergia eufoorias kelbase ajamine ning Ligi kombel rinnaga käibemaksu eest seismine, õitsengut ei too. Pidev sõjaga hirmutamine aga peletab siit lisaks investoritele ka neid kodanikke, kes suudavad oma oskuste ja pealehakkamisega välisriikides läbi lüüa. Eesti ei hooli omadest, sestap vajame võõraid, kellele keldosugused ühepäevapopsid soovivad anda pikki elamislubasid ja muid soodustusi.

On vaja väljaõpet, mitte migratsiooni.

Kuulates hädaministri kurtmist, kuidas Isamaa ainsat ja ülimat reformierakondlikku tõde hoolimatult väänab, meenuvad ammused kaheksakümnendad, kui punatõdesid nui neljaks esindavad ideoloogilised tuusad püüdsid samuti täita maa mujalt kutsutud spetsialistidega. Nii nagu Keldol, jäi neilgi õigust üle.

Kutsudes üles debateerima teemal, miks on Eestis vaja panna töösse ohjeldamatu migratsioonipump, jätab Keldo selgitamata, miks pole juba aastaid suudetud käivitada kutseõpet, mis annaks meie noortele võimaluse omandada vajaminevaid erialasid. Kas viga on haridussüsteemis? Siis kihutagem ametiga mitte toimetulev Kallas minema ja alustagem süsteemi tõelise reformimisega, mis tagab korraliku kutseõppe just neil erialadel, mida kohalikes ettevõtetes vajame.

Selle asemel, et rõõmustada kodanikkonna drastilise vähenemise üle, võiks Keldo oma arunatukese mobiliseerida selleks, et leida reformistliku poliitika, vabandust, kallasliku rumaluse ja michaliitliku tegematajätmise süül hoogustunud allakäigu põhjused ja emadepäeva eel selgitada, miks väheneb sündivus, ja millistel kaalutlustel lahkuvad Eesti inimesed kodumaalt, et teha ruumi ajukirurgide hordile, mida Reformierakond nimetab vajalikuks tööjõuks.

Kui aru napib, tuleb see sisse osta.

Järgides Keldo loogikat, et kui endal aru napib, peab seda võõrtööjõu näol kohale vedama, tuleks eelkõige tuua sisse arenemisvõimelisi ja oma tööga hakkama saavaid poliitikuid, kellega asendada keldode, terraste, tarode ja teiste ullikestega mehitatud valitsus. Aga selleks pole vaja kasutada kolmandatest riikidest saabuvate mugavusmigrantide abi, vaid täiesti piisab, kui valitsusse jõuaksid pädevad tegijad opositsioonist, kes Keldo süüdistuse kohaselt kujutavad valitsuse poolt järjekordselt nurka poetatud reformijunni mitte kaasaegse kunsti tippteosena, nagu see keldolaste poolt meisterdati, vaid millegi räpase ja haisvana. Aga sõna on ju vaba, või peale Kaljulaidi sule saamist ehk enam polegi?