Selle asemel, et tegeleda rahvastikukatastroofi pidurdamiseks mõeldud abinõude väljatöötamisega, valmistub michaliitlik valitsuskabinett läbi suruma eelnõud, mis aitaks tuua riiki veelgi massilisemalt odavat välistööjõudu. Eelnõu jõustumisel saaksid sellest eelkõige kasu need ettevõtjad, kes juba ammu unistavad kolmandatest riikidest pärit odava tööjõu laiemast kasutamisest, sest oma inimesed räägivad liialt palju töötajate õigusest ja küsivad tehtu eest väärilist palka. Nii ongi mitmetel elualadel eelistatud ja otsitud lihtsad musklite abil endale leiba teenivad allaheitlikud vöörtöölised, kellele võib muretult ümbrikupalka libistada. Nüüd on Reformipartei koos truu Eesti200-ga valmis avama pandora laeka, mille sisuks on riigi ümberrahvastamine.
Tööjõudu tööpuuduses riigile.
Rumal on see, kes oma tegudele, olgu need nii halvamaigulised kui tahes, põhjendust ei leia. Võõrriikide kodanike massilisemat sissetoomist õigustatakse kibeda tööjõupuudusega, mis pidavat pärssima kodumaist töötlevat tööstust. Samas on meil euroala suurim tööpuudus ja käib pidev jutt, kuidas on tarvis uusi töökohti juurde luua. “Aga need va kohalikud töötud ei oska ju vajalikke erialasid,” väidavad tööjõu sissetoomise veendunud pooldajad. Aga milleks on meil siis kutseharidussüsteem, miks räägime elukestvast õppest, kui teades, et näiteks keevitajatest valitseb terav puudus, ei suuda me juba aastaid korraldada nende piisavat ettevalmistust läbi elukestva täiendõppe? Sama küsimus tekib teistegi nn defitsiitsete erialade puhul. Anname tööotsijatele võimalused korralikuks õppeks ja siis äkki polegi tarvis meelitada kusagilt Aafrika südamaalt meile toredat paljulapselist perekonda, kelle isa on paberite järgi keevitusgeenius, kes kohale jõudes osutub aga uue asukohamaa toetustest elatuvaks tööpõlguriks.
Uks tulijatele valla, sest muidu lüüakse see hingedelt maha.
Rändesoosijatel on varuks arvukalt põhjendusi, miks riik peaks oma väravad igale soovijale, tulgu see millisest maailmajaost tahes, kontrollimatult valla lükkama. Kontrollimatut massimigratsiooni sillutava eelnõu seletuskiri hoiatab süveneva tööjõupuuduse eest, kui me oma koduuksi rändele ei ava. Töötlevas tööstuses jäävat puudu ca 500 kõrgharidusega spetsialisti, tervishoiusektoris 1300 arsti ringis ja IT-s 1550 inimest aastas. kõik need töökohad tuleb väljastpoolt tulijatega täita. Me ju suudame seda, sest jäägu või omad pensionärid leivata, ent vajalikke abirahasid ja toetusi jõuame tulijatele nui neljaks maksta. Selleks jätkub meil austatud haridusministri sõnul ju raha si*aks.
Seaduse seletuskirjas nenditakse, et muudatuse mõjul hakkab aastas Eestisse  saabuma  kuni 2600 välistöölist ning vähemalt 1500 pereliiget, kuigi viimase arvu puhul kahtleks selle tõelevastavuses, sest kolmandates riikides puudub naistel sõnaõigus otsustada, millal ja palju peab sünnitama, ehk kas karjääri nimel võib lastest üldse loobuda. Kuna Eestis moodustavad sisserändajad ja nende lapsed juba praegu 33 protsenti alalisest elanikkonnast, väheneb püsielanike osakaal rahvastikust täiendava sisserändega veelgi.
Miljard haritud ja kultuurset rännuhuviliust ootab piiri taga.
Prognoosid kinnitavad, et maailmas plaanib vähemalt miljard inimest kolimist mõnda teise riiki, kuna kodus valitseb nälg ja anarhia ning ise ei viitsi ju kodumaa paremale järjele aitamiseks jõudu kulutada. Meie valitsuse arvates, sobib massimigratsiooni uueks tallermaaks ka vananeva elanikkonnaga ja sünnikriisis Eesti. Kohalikel jääb üle tulijatega harjuda ning õppida integreeruma uustulnukate asukohamaade kultuuri ning kommetega.