Septembri teisel pühapäeval tähistame vanavanematepäeva. Õlalepatsutuse on teeninud ära need Riigikogu liikmed, kes 2010. aastal vanavanematepäeva riigipühaks kuulutamise poolt hääletasid, sest meie armastavad, hoolivad ning töökad vanaemad ja vanaisad väärivad oma püha.

Vanaemadel-isadel on alati aega lapselapsi ära kuulata. Nad ei kipu moraali lugema, vaid mõistavad järeltulijate muresid ning elavad neile kaasa. Pole midagi magusamat vanaema pannkookidest ja muhedamat vanaisa lugudest, mis on parimad õhtul uinumiseks ja hommikul virgumiseks.
Vanavanemad säilitavad rahu ka siis, kui emal ja isal närv säriseb. Nad ei püüa igal sammul tõestada, et on lapselapsest targemad, sest on pika elu jooksul õppinud, mis oluline ja mis vähetähtis. Vanavanemad viskavad nalja ja laulavad palju vingemaid laule kui mõminaräpp. Nad on teesklematult rõõmsad lastelaste väikseimagi tähelapanu üle. Nad ei leia lapselastes kunagi ühtki puudust, ega tüdine neile lemmikraamatuid ette lugemast. Just vanavanemad oskavad teha kõige üllatavamaid kingitusi.
On veel sadu asju, mille poolest vanavanemad on kõigist üle ja enne läheb vanavanematepäev looja, kui jõuab kõik vanaemade-vanaisade head omadused ja omakasupüüdmatud teod üles lugeda.
Just sellepärast peame täna oma vanaema ja vanaisa meeles ning täname neid, et nad on nii mõistvad ja hoolivad! Ilma vanaemade ja vanaisadeta poleks kodutunnet. Vanavanematest algab perekeskne ja traditsioone hindav Eesti, kus kestab lootus püsida tulevikkuuskuva ja ühtehoidvana ka keerulistel aegadel.