Aasta valgeimal ning lootusrikkamal ajal, mil loodus tärkab suviseks lopsakuseks, tähistame kaht rahvale olulist tähtpäeva – Jaani ja Võidupüha. Määramatuks ning tuleviku suhtes kahtlevaks muutunud maailmas võime tunda rõõmu, et saame siin Eestimaal tulla kokku jaanilõkete juurde ja tunda end ühtsena. Seda olulisem on leida tümpsuva muusika, kõrist allavoolavate vägijookide ning jaaniõhtut ilmestavate võõrapäraste grilliampsude kõrval aega endasse vaatamiseks, leidmaks need ühtekuuluva rahva põhiväärtused, mida euroopalikus segunemistrallis püütakse oma nägu kaotavateks lobismikeskusteks moondunud meediamajade propagandistide õhutusel osavalt peenrahaks vahetada.
Jaaniöös elab armastus.
Kaunis müüt jutustab meile, kuidas jaaniöös kohtuvad tegusaks päevaks valmistuv nooruke Koit ning endas hämarhetkede salapära kandev imeliselt ihaldusväärne neiu Eha. Noortele kuulub vaid hetk loojangu ja päikesetõusu vahel, siis tuleb taas terve aasta uut kohtumist oodata. Selline on valge öö puhteviivul süttiv armastus.
Iidvanas muistendis peitub tarkus, mida ei suuda lahti seletada tehisaru, ega erakondade kontorites võrku punuvad poliitideoloogid, mõlemad ühtviisi hingetud ning ohtlikud nähtused, mille usaldamine toob kaasa rahvuse, riigi, lõpuks kogu inimühiskonna allakäigu. Tarkus ilmutab end jaanilõkke lummavais leekides ning üksnes valitutele valges öös õitsevas sõnajalaõies, kinnitades, et ainus läbi ajastute kestev väärtus on armastus – püha ja kordumatu poolehoid inimese vastu, kellega jagad elu, laste suhtes, kes kannavad su mõtted tulevikku, rahva vastu, kellega tunned ühisosa ja maa vastu, kus elad. Ainult armastades, mõistes ja teistega arvestades, mitte staarpoliitikute kombel vihkamisest kultust vormides, võid loota, et sinu, sulle kallite inimeste ja kodumaa päralt on tulevik.
Igal võidul on hind.
Võidupühal on edastada oluline sõnum sellest, mille nimel heitlesid need noored, oma maad ja rahvast palavalt armastavad mehed, kellest paljudele jäi Võnnu lahing viimaseks, sest nemad maksid võidu eest kõrgeima hinna – oma elu. Landeswehri vägede vastu võidelnuid toetas teadmine, et nii makstakse sakslastele kätte ülekohtu eest, mida balti parunid 700 aasta vältel Eestis korda saatsid, et vaid võideldes ja võites, suudetakse anda rahvale tagasi usk iseseisvasse homsesse. Kahjuks on võidu toonud kangelaste unistus vabast ja iseseisvast Eestist moondunud erakondlike diilide ja võimuahnete mammonakummardajate süül rahvast võõrdunud riigiks, kust paljud pettunult lahkuvad. Võnnu lahingus ei võideldud mädanevate väärtuste eest, mis eiravad oma rahva soove ning seavad esiplaanile kaugelt saabunud õnneotsijate huve, nagu teeb seda Brüsseli käsulaudu pimesi kummardav valitsus; Võnnu kangelased ei andnud elu, et peresid vaenavad valitsejad viiksid rahvuse lastevaenuliku poliitikaga väljasuremisele; lahinguväljal ei sooritatud surmapõlgavaid tegusid selleks, et mingid isehakanud targad võiksid elutöö teinud inimesi hurjutada, kuna nad soovivad saada aastakümnete vältel loovutatud sotsiaalmaksu arvelt äraelamist võimaldavat pensioni. Võnnus poleks võitu tulnud, kui raudse tahtekindlusega õnnistet võitlejad oleksid hinges aimanud, et nende ennastsalgavuse viljana sündinud riik loobub iseseisvast poliitikast ja kuuletub igas pisiasjas kaugest Belgia linnast saabuvatele ettekirjutustele.
Jaanivalgus ei kustu.
On saabunud aeg leida rahva usalduse lõplikult minetanud valitsuse kiuste eneses lootus ja usk, et Eesti jaoks seisavad paremad ajad ees ning sõjahüsteeria, mille varjus on poliitmänguritel võimalik pidada oma rahvavaenulikku joont, taandub. Uskugem suveharja valgete ööde puhtusesse ja rahvasse, keda lähiajaloos on ülekohtuselt sageli õnnistatud paheliselt rumalate juhtidega, ent kes sellele vaatamata suudab uskuda armastusse ja kestmisesse. Head Jaani!