Kurss meil õige, sirge tee.
„Marss, reis algab!” Selge see.

Need luuleread sündisid mu peas pärast üht 12. juunil 2025 Tallinnas toimunud kohtumist. Nimelt kohtusin siis Ülemistel ühe unustamatu naisterahvaga. Nimi: Heli Kurss.

Miks unustamatuga?

Ta sisemise tugevuse tõttu. Sel nääpsukesel ja nägusal naisterahval, kel pealiskaudsel vaatlusel vanust veidi üle kolmekümne, on pea hoopis muuks otstarbeks kui pelgalt juuste kandmiseks. Temaga vesteldes oli tunda temast kiirgavat sarmi ja meelekindlust, samas ka elukogemusel põhinevat mõistvust ja heatahtlikkust.

Vestluse käigus mu lugupidamine oma vestluskaaslase vastu üha suurenes. Selgus, et ta oli omal ajal tulnud ära mugavalt riigitöölt, kus võinuks rahumeeli „tiksuda”, kindlalt karjääri teha. Ainus tingimus: pidada suu kinni, kui näeb kuskil totrust, juhmust, pahatahtlikkust. Seega vaigistada oma südametunnistus. Seda ta ei suutnud, vaid läks riigitöölt ära, kolis teise riiki ja alustas seal elu paljuski nullist. Mitte küll päris saapapuhastajana või ajalehepoisina (nagu näeb ette Ameerika unelm), kuid siiski peaaegu samalt tasandilt – koristajana.

Nii tavatus elurollis viibides Heli aga ei kibestunud, vaid hoopis vastupidi, töötas end üles, saavutas suure meisterlikkuse ja usaldusväärsuse, muutes end seeläbi sõna otseses mõttes asendamatuks ning seetõttu väga taganõutuks. Nagu igaüks, kes on oma erialal saanud väljapaistvaks meistriks.

Uutes oludes tugevnes ja karastus ta juba niigi tugev iseloom veelgi. Nüüdseks on koristajatöö talle juba üha kaugenev minevik. Temast on saanud taas valgekrae – elukogenud ja sihikindel ärinaine, kellega suhtleks meeleldi kõik need ta tuttavad, kes selleks siis kuidagi aega leida ei suutnud, kui tal oli väga raske.

Heli võinuks oma uueski rollis rahulikult „tiksuda”. Selle asemel otsustas aga teha muud. Midagi sellist, mis aitaks teistelgi inimestel saada majanduslikult jalad alla nii, et jääks aega ka elust rõõmu tunda. Nimelt on Heli tegev ühes sellises ettevõtmises, mis aitab inimestel säilitada oma sõnavabadust ühismeedias, samuti kaitsta (krüptoraha abil) oma vabadust teha nii pangaülekandeid kui ka sularahatehinguid ilma, et kellegi „karvane käsi” tuleks vahele. Märksõnadeks on „Zero” ja „Comity”.

Tänu oma töökogemusele riigiteenistujana taipab Heli oivaliselt, miks kiputakse piirama inimeste sõnavabadust ning sularahatehingute tegemise vabadust. Ja mis on digitaalse euroraha tegelik mõte. Seepärast ta inimestele tutvustabki võimalusi, mida pakuvad „Zero” ja „Comity”. Tal on oma meeskond, oma võrgustik, mis pidevalt suureneb. Ka välismaal. Sest Helil ja ta mõttekaaslastel on tõeliselt suur – rahvusvaheline – haare.

Ainult äärmiselt eluvõõras inimene loodaks veenda Heli sellest tegevusest loobuma.

Mina ennast selliste hulka kuuluvaks ei pea. Seepärast olengi saatusele tänulik, et kohtusin silmast silma naisterahvaga, kel Kurss (lausa suure algustähega!) on ainuõige, sättumus niisamuti…