Tänu nelja ennastsalgava partei liikmetest koosneva enneolematult tegusa linnavalitsuse pingutustele, on hoolitsus linlaste eest tõusnud lühikese ajaga lausa taevastesse kõrgustesse. Ei usu? Asjata! Millise Euroopa pealinna elanikel, lisaks Tallinnale, on võimalus  peale väsitavat jalutuskäiku potsatada puhkama majanurga varju poetatud ilmetule ent lausa 1000 eurot maksvale pingile? Õige, lisaks tallinnlastele vaid vähestel, kui üldse.
Mitmed kiuslikud kodanikud on kahelnud, kas kaootiliselt tänavaile paisatud pingikesed ikka maksid seda roppu raha, mida nende eest välja käidi. Mina küsiks hoopis, kas sellistel kahtlejatel pole üldse südametunnistust, et taolisi kiuslikke küsimusi õhku viskavad? Miks ei võiks ilmetu ja kergesti purunev pink, nagu neid Tallinnasse miljonihankega soetati, tuhandet maksta? Näiteks kuulsate moebrändide nagu Yves saint Lauren, Christian Dior või Valentino rõivad pole ju esmapilgul samuti midagi erilist, aga kui nende hinda kuuled, saad kohe aru, millise elitaarse tootega tegemist. Nii on ka Tallinna pinkidega. Pealtnäha ei eristu need suvalisest ehituspoest soetatud pingikolakast millegi poolest ja ehk tunduvad nad taskukohastest pinkidest isegi äbaramad, kui aga saad teada, et need on kuulsad tuhandeistmed, muutub suhtumine kohe. Lausa tõmbab kõvale pingile potsatama ning mõttes linnaisade nutikust kiitma.
Tuhat pingi eest, teine prügikasti soetamiseks – nii see eelarve kulub, ja ei jäägi nutsu, mida kasutades lasteaia kohatasu kaotada, kuid selle eest on tuttavad pingiärikad rahul ja ikka on meeldiv oma tutvusringkonnale rõõmu valmistada.
Eksimatult aus, kinnisilmselt pime.
Kõik teavad, et eelmine keskerakondlik linnavalitsus oli läbinisti korrumpeerunud. Linnapeana elu kõrghetki nautiv Ossinovski, on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud ning tema juba ei eksi. Samuti on lausa une pealt selge, et praegune nelikjõuk on üks ausamaid ning väljapaistvamaid punte, mis üldse kunagi linnavalitsuse maja asustanud. Kiku selle peale! Ollakse isegi nii ausad, et senised sisekontrolli spetsialistid kaotavad järjest töö, sest tahavad korraldada mingeid jäledaid kontrolle, otsekui innavalitsejad vajaksid, et keegi nende jäägitult ausale tegevusele haiglast tähelepanu pööraks.
Äsaja võis uudistest lugeda, kuidas sisekontrolli liiga agar töötaja Vivian Mihelson ja tema kaks kaaslast said hundipassi ja seda mitte seetõttu, nagu oleksid juhtinud tähelepanu möödalaskmistele andekate linnajuhtide töös, vaid eelkõige sellepärast, et kirjutasid oma ettekanded kantseliidis, mida ilmselgete ilukirjanduslike annetega varustatud sisekontrolli boss Kaur Siruli lihtsalt ei suutnud kauem kannatada. “Tööle asudes oli minu üks eesmärkidest ja soovidest, et memode-aruannete ja pikemate aruannete sisuline ja vormiline kvaliteet edasi areneks. Selle raames olen teinud aja jooksul ettepanekuid, mis võtmes tekste esitada: mida rõhutada, mida välja tuua ja mida mitte sisse panna, et aruanded läheksid konkreetsemaks ja seal oleks vähem oletusi, spekulatsioone ja ballasti,” avaldas tammsaarelikku sõnaselgust hindav Siruli oma eesmärgi ebamugavalt otsekoheste alluvate korralekutsumisel. Selge see, et ei tuhandepingid, meeletult kaua kestev prügikastipuudus tänavail ega tänavavalgustushanke läbikukkumine Siruli sugust pühendunud kontrollihunti ei morjenda, sest nagu ütles juba Vana Toomas,  teenib leiva kõige edukamalt välja see krants, kes peremehe peale ei urise ja teised haukuvad penid kodust kaugemale peletab.
Sügisel näeme!
Hinnakem kallid kaaslinlased, et saame nautida jahedat kevade lõppu tuhandepinkidel tšillides ja jäätisepabereid tänavale loopides, sest Pärtlipäevaks lubatud prügikaste pole veel keegi oma ihusilmaga näinud. Kiitkem tublisid poliitikuid kommunaalasjade otsustava vussikeeramise eest ja oodakem saabuvat sügist, sest kui veab, saame vähem avalikkuse ees praaliva ent seda asjatundlikumalt linna asju ajava ning linlaste rahakotti austusega suhtuva linnajuhtimise.