Täna täpselt 105 aastat tagasi löödi Euroopa südamesse haav, mida on tunda siiani: Prantsusmaal allkirjastati 1920. aasta 4. juunil Trianoni rahuleping, millega rebiti Ungari küljest ära 73 protsenti tolle maa-alast ning muudeti miljonid ungarlased oma põlisel kodumaal võõramaalasteks. Ainuüksi Rumeenia kasuks ära rebitud tükk – Transilvaania – oli suurem kui Ungari nime all Euroopa poliitilisele kaardile alles jäetud riik.

Küllap iga teine rahvas oleks pärast nii ränka saatuselööki jäänud alatiseks kiduma. Võimalik, et lausa hääbunudki. Ent ungarlased mitte. Nemad näitasid oma ülisuurt elujõulisust, ehitades allesjäänud 27-l protsendil Ungarist oma riigi uuesti üles. Tihtilugu lausa nullist. Nullist üles ehitada tuli aga väga palju. Köndistatud Ungarist väljapoole jäid pärast Trianoni rahulepingut ka kõik Ungari suurlinnad peale Budapesti: Kolozsvár (rumeeniapäraselt: Cluj-Napoca), Temesvár (rum. Timișoara), Brassó (rum. Brașov), Újvidék (serbohorvaadipäraselt: Novi Sad), Zágráb (serbohorvaadi Zagreb), Ungvár (venepäraselt: Užgorod), Kassa (slovakipäraselt: Košice), samuti kauaaegne pealinn Pozsony (slovaki Bratislava).

Ungarlased said esmapilgul võimatuna tundunud ülesandega oivaliselt hakkama: taastasid allesjäänud 27-l protsendil maa-alast oma riigi, kus olemas kõik, mis ühel korralikult toimival riigil peab olema. Küllap ainus, mis jäi taastamata, oli oma merendus, kuna nii suurim sadamalinn Fiume (serbohorvaadi Rijeka) kui ka kogu Aadria mere äärne rannikuosa jäi teisele poole Trianoni rahulepinguga kehtestatud riigipiiri.

Teise maailmasõja ajal sai Ungari osa oma põliseid alasid tagasi, kuid sõja lõpetanud Pariisi rahulepinguga võeti need talt jälle ära. Nii tuligi Ungari ja ta naaberriikide ungarlastel väga kaua leppida loomuvastase olukorraga, et nad elasid küll oma põlisel kodumaal, kuid olid kodumaa teistest osadest eraldatud meelevaldselt tõmmatud riigipiiridega.

Ungarlaste hinge lõi see loomulikult väga valusa haava. Ent tasapisi see haav siiski paranes. Suurem osa nüüdis-Ungari naabermaadest on Euroopa Liidu liikmed ja ühtlasi Schengeni viisaruumi liikmed, tänu millele saavad ungarlased riigipiire ületada taas takistusteta. Ungari valitsus on ajaloolise Ungari küljest ära rebitud aladel elavaid ungarlasi heldelt toetanud, seda nii aineliselt kui ka moraalselt. Eriti pärast isamaaliste jõudude võimuletulekut 2010. aastal, mil peaministriks sai Noorte Demokraatide Liidu esimees Viktor Orbán. Tollest ajast peale on tunduvalt paranenud Ungari suhted peaaegu kõigi oma naaberriikidega. Endise verivaenlasega – Serbiaga – on suhted nii soojad nagu ajaloo jooksul veel eales pole olnud.

Üha valusam haav – Taga-Karpaatia

Naaberriikidega suhete paranemise osas leidub üks, kuid see-eest väga valus erand – Ukraina. Sest pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei antud Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi koosseisus olevat Taga-Karpaatiat Ungarile tagasi (nagu olnuks loomulik, suisa ainumõeldav), vaid jäeti uustekkelise riikliku moodustise – Ukraina Vabariigi – võimu alla. Kui kuni 2014. aastal Ukrainas toimunud võimuvahetuseni oli elu Taga-Karpaatias veel täiesti talutav, siis tollest aastast peale käivitus sealsete põliselanike vastu suunatud survestamispoliitika, mille lõppeesmärgiks – kõigi tunnuste järgi otsustades – oli kas põliselanikud ümberrahvastada või sundida ära kolima. Ungarlastele tuletati pidevalt ja mitmel viisil meelde: „Kui teile siin ei meeldi, kasige oma kodumaale – Ungarisse!”

Lisaks ungarlastele sattusid Ukraina keskvõimu surve alla aga veel russiinid ja teisedki Taga-Karpaatia põlisasukad. NB! russiine (kellest paljudel on lisaks Ukraina kodakondsusele ka Ungari kodakondsus) peab Ukraina keskvõim üldse ukraina rahva osaks, mitte eraldi rahvuseks, samas kui Ungari ja veel mitu teist riiki käsitleb russiine eraldi rahvusena ja tihtilugu ka toetab, sealhulgas aineliselt!

Pärast sõjalise erioperatsiooni algust 24. veebruaril 2022 suurenes surve Taga-Karpaatia põliselanikele veelgi. Surve eest põgeneti kas Ungarisse või mujale. Põgenike kodudesse tulid aga uusasukad Ukraina teistest piirkondadest.

Esmaspilgul väga raskest olukorrast leidub aga siiski väljapääs. Pärast Ukraina vältimatut kaotust sõjaväljal nõrgeneb Ukraina keskvõimu mõju Taga-Karpaatia üle niivõrd, et ungarlased, russiinid ja teised sealsed põliselanikud saavad ohutult oma koju naasta. Ühtlasi saab siis Ungari juhtkond – koostöös ennekõike Slovakkia juhtkonnaga, vajadusel ka Rumeenia juhtkonnaga – asuda Taga-Karpaatia elu normaliseerima ning astuma otsustavaid samme selle piirkonna tagasitoomiseks Ungari koosseisu. Ülilihtsaks see muidugi ei kujune, kuna tuleb leida ju elukoht põliselanike kodud vahepeal hõivanutele, samuti teha tohutuid rahalisi kulutusi, kuid sihikindla ja läbimõeldud tegutsemise korral on siiski täiesti teostatav.

Trianoni-haava muud paranemiskohad

Taga-Karpaatia naasmine Ungari koosseisu nõuab Ungari võimudelt nii palju hoolt ja vahendeid, et riigi põhitähelepanu järgmisel paaril aastakümnel ilmselt keskendubki selle piirkonna ülesehitamisele ja taaslõimimisele. Ometi on üha tõenäolisem, et lähema kümne aasta jooksul laienevad Ungari piirid mujalegi.

Näiteks Rumeenia suunas. Mitte muidugi kogu Transilvaania ulatuses, sest isegi kui Rumeenia võimud soostuks selle piirkonna Ungarile tagastama (mis vähemalt praegu tundub küll väga vähetõenäolisena), käiks selle „allaneelamine ja äraseedimine” Ungarile selgelt üle jõu ja suruks Ungari majanduslikult käpuli. Küll aga tuleb täiesti kõne alla nende ajaloolise Ungari maakondade taasühendamine, mida praegu läbib Ungari–Rumeenia piir. Sel juhul tuleks Ungari koosseisu tagasi sellised linnad nagu Arad, Nagyvárad (rumeenia Oradea), Szatmárnémeti (rum. Satu Mare) ja Máramarossziget (rum. Sighetu Marmației), mis asuvad praegusele Ungari piirile kaunis ligidal.

Mõistagi oleks sel piirimuudatusel oma hind. Nimelt Ungari heakskiit praegu veel Ukraina küljes olevate põliste Rumeenia alade – Bukoviina ja Bessaraabia – naasmisele Rumeenia koosseisu, kui Ukraina sõda Venemaaga on kord läbi.

Ungari piirid saavad laieneda ka Horvaatia suunas. Ja samal põhimõttel: taasühendatakse ajaloolised Ungari maakonnad, mida praegu poolitab Ungari–Horvaatia piir. Selle piirimuudatuse hinnaks oleks siis Ungari heakskiit Bosnia ja Hertsegoviina horvaatidega asustatud osa minekule Horvaatia koosseisu. Kas ühtlasi tagastatakse Ungarile siis sadamalinn Fiume (serbohorvaadi Rijeka) ja luuakse ühenduse tarbeks mingi maakoridor või mitte, on juba läbirääkimiste küsimus.

Üldjoontes sama põhimõtet saaks Ungari kasutada ka Serbia puhul. Ungari võimud toetaks siis Bosnia Serbia Vabariigi ühendamist Serbiaga. Iseküsimus, kas Ungari võimud oleks esialgu üldse huvitatud Põhja-Serbias asuvate ajaloolise Ungari alade kiirest taasliitmisest Ungariga või piirduks hoopis sealsetele põlisasukatele antava ülisuure autonoomiaga. Sest senikaua, kui Serbia pole Euroopa Liidu liige, saaks Põhja-Serbiasse ju ehitada rohepöörde-hullusest ja muudestki eurojaburustest vaba, tervemõistuslikku Väike-Ungarit, mida Euroopa Komisjon ei ulatuks pitsitama.

Lootust niisiis on. Seda lisab ka teadmine, et Ungari ajaloos oli kord lausa enam kui pooleteist sajandi pikkune ajavahemik, mil riik oli tükeldatud. Pärast Buda langemist Türgi võimu alla 1541. aastal lagunes Ungari kuningriik kolmeks: üks osa oli Türgi võimu all, teine oli Austria võimu all, kolmas aga moodustas Transilvaania vürstiriigi. Tollane lõhestatus lõppes alles 1711. aastal. Ja nagu teame, ungarluse elujõudu ei nõrgestanud see vähimalgi määral. Hoopis vastupidi: tugevdas. Väljaspool Kesk-Euroopat nüüdisajal enamasti ei mäletatagi, et Ungari oleks enne Trianoni tragöödiat olnud üldse tükeldatud, ammugi veel nii pikka aega.

(Täpsuse ja aususe huvides tuleb kohe lisada: tavaeestlane ei mäleta isegi Trianoni rahulepingut ega tolle järelmeid, kuigi ise peab ennast väga harituks. Ennast Ukraina suureks sõbraks pidavad eestlased ei mõista praegugi, kuidas sai juhtuda, et Taga-Karpaatias kui „põlisel Ukraina alal” elab „häirivalt palju ungarlasi”…)

Ajavaru seega ungarlastel on. Lootust ja elujõudu niisamuti. Seda saame meelde tuletada igaühele, kes oma eluvõõruses ja vaimses piiratuses peab ungarlaste võimalusi oma riiki ja rahvust taasühendada väikeseks, peaaegu olematuks. Tuletagemgi seda siis meelde igale nõdrausulisele ja nõdraarulisele – nii Trianoni rahulepingu aastapäeval kui üldse iga jumala päev!

4. juuni on ungarlastele mitte nutu- ega ulumisepäev, vaid hoopis rahvusliku ühtekuuluvuse päev (ungari keeles nemzeti összetartozás napja).

Elagu ungarlus ja selle igikestev elujõud!