Eesti ühiskonda on haaranud enneolematu vajadus panna maksma oma ja ainus tõde. Selleks ei põrgata tagasi isegi tervete inimgruppide solvamisest, nagu kahetsusväärse jäärapäisusega tegi peaministriametist kramplikult kinni hoidev kitsarinnaline Kristen Michal, kes sildistas elukogenud spordimehed segasteks Heinodeks.

Kahjuks pole taolisest „nui neljaks, aga mul on õigus“ punnimisest jäänud puutumata ka suhtumine emadusse. Kummaline vaidlus aasta ema valimise üle ja feministlik käratsemine, kuidas emaks saamine olevat naise keha orjastamine, panevad nõutult kukalt kratsima, et kui naglaks võib harimatute eneseupitajate võitlus kaheldavate luulude tõepähe kehtestamise nimel minna.

Ent poliitikud võivad mängida oma üha alatumaks kiskuvaid mänge ja kodanikuaktivistid säutsuda uuskomnoortena, mida atrofeerunud aju välja nuputab, emaduse tähendust, selle heldet soojust ja armastust, ei suuda kahjustada miski. Ema on ja jääb lapsele kindluseks, kust leiab kaitset muu maailma karmi kaleduse eest. Ema õpetab eluväärtusi ja suhtumist kaaslastesse. Ema andestab ja lohutab, annab hellalt pead silitades jõudu eesmägi poole püüelda ning unistusi teoks teha. Ema on kõige ilusa algus.

Ema kingib kodule soojuse ja kindluse, mida lapsed vajavad. Kui kodu püsib armastusel, saavad lapsed sealt kaasa õige eluvaate ja sihid tulevikuks. Tugev kodu, mille keskmeks emaarmastus, on meie riikluse alus. Iga kodutunde ja emaduse vastu suunatud samm, nagu lapsetoetuste kärpimine ja emaks saamise alavääristamine, kahjustab riiklust ning peaks olema taunitav.

Avarast ning moodsa mööbliga sisustatud häärberist võib õhkuda eemaletõukavat külmust, samas, kui nappide võimalustega kitsukeses toas kõlab naer ja õitseb armastus, sest oma hingesoojusega suudab tõeline ema luua ka kesisest elamisest täiusliku lapsepõlvemaa. Õnne pole võimalik raha eest osta, sest seesmine rikkus ei allu majandusseadustele ja hingesuurusel pole mingit seost SKP kasvuga. Lapse esimene sõna on ikka ema ja kuni jääb nii, on maailm hubane paik.

Emad vajavad austust ja tuge.

Keeruline aeg, milles elame, pole emade jaoks lihtne. Mure kodu püsimise eest pärsib rõõmu ning tekitab ebakindlust. Kasvatada lapsi päevil, mil meedias külvatav sõjahirm võtab lootuse ja äärmuslaste halvustav suhtumine emadusse jääb avalikkuses väärilise vastulöögita, leides silmakirjalike poliitikute hulgas koguni kaasanoogutajaid, ei soosi emaduse koorma kandmist. Ka see, kuidas meie elu muutub järjest vägivaldsemaks ning õiguskaitseorganid äparduvad ränkade kuritegude tõkestamisel, petturite karistamisel, ega saa hakkama linnaparkides üha enam võimust võtvate jõhkrate kampade talitsemisega, paneb emad muretsema. On muutunud probleemiks, kuidas minna lapsega parki mängima, kui järgmisel hetkel ilmuvad vägivaldsed teismelised, kes hakkavad sind kividega loopima, või mis saab, kui kõnniteel kihutab lapsele otsa umbjoobes tõuksija või auto kiirusel kimav elektrirattur? Me oleme ju muutunud nii vabaks maaks, et kellegi õigusi ei tohi piirata, seda ka lihtsa turvalisuse nimel. Läbustajatel on õigused, emadel kohustused.

Ema on valgus.

Me peaksime emasid rohkem usaldama, sest isegi siis, kui jutt keerleb argipäevaste koduste askelduste ümber, on nende öeldus enam sisu, kui karjääripoliitikute käremeelses lobas või uusmarksistide ülima tõe pähe esitatud lammutavais postulaatides. Ka siis, kui oleme juba alustanud iseseisvat elu, viivad kõik teed meid tagasi ema juurde, sest kuigi teismelise eas usume pigem sõpru ja koolikaaslasi, jõuame vaimselt küpsedes arusaamisele, et ema südamest sündivat tarkust ei asenda miski ja vajades nõu või abi, saame seda ikka emalt.

Olgu emadepäeval meis tahet, tajuda seda erilist ja kordumatut, mis emades peitub. Ema on andnud meile võimaluse, näha kaunist maailma ja meie kohus on seista selle eest, et jätkuks inimlikkust ning soovi elu põlvest põlve edasi kanda. Emadus on ime, emadus on õnn ning iga naine, kes valib emaks saamise väärika tee, pälvib austust. Emaks olla pole lihtne, see nõuab tööd, enesesalgamist, vaeva, ent pakub vastu mõõtmatut rõõmu, eneseteostuse võimalusi ning armastust.

Emadepäeval tahaks uskuda, et suudame kaitsta head, pakkuda lootust ning et tänu emadele on meil rahvana tulevikku.

Unustades ema, kaotame väärtuslikeima – lapsepõlve, tuleviku, inimese endas.

Armastan sind, kallis ema!