Pole saladus, et Eesti riik on Reformierakonna valitsemisaastatega jõudnud teravasse kriisi. Meie majandus kiratseb, eelarve on sügavas miinuses, poliitiline kultuur jõudnud mudaliigasse ning viimaste veidrate kohtulahendite ja prokuratuuri selge kompetentsipuuduse valguses kaotanud rahvas usu õigusriiki. Koalitsioonis Reformierakonna ja nende ripatsi Eesti200 eestvõttel tehtud halvad otsused ning silmapaistvalt rabe valitsemine, peegeldub ka erakondade reitingus, kus Reformierakond jääb oma 16 protsendiga opositsioonilisele Isamaale alla suisa 15 protsendipunktiga ning Eesti200 hingitseb alla valmiskünnist.
Kallase Euroopasse saatmine pole lahendus.
Kuigi sellest just valjul häälel ei räägita, on mure allakäigu pärast võtnud maad ka Reformierakonna sees. Siseopositsioon on üha enam pead tõstmas ning juba aegu tagasi selginud arusaam, et Kallase juhtimisel puudub valitsusel ja erakonnal tulevik, jõudnud faasi, kus senine ainuliider on usaldanud ohjad järeltulijale ning põgeneb isiklikke sidemeid kasutades tasuvale tööle Euroopa Liidu gigantsesse masinavärki, mis varemgi võtnud vastu oma koduriigis totaalselt põrunud ent üha enam äärmusesse kalduvale peavooluideoloogiale lõpuni truuks jäänud elukutselisi poliitmängured. Ent siinkohal kerkib küsimus, kas Kallase asendamine Michaliga on piisav, et erakonna süü eesti rahvale keeratud käkkide eest heastada?
Michal on sama mündi teine külg.
Jah, uus peaministrikandidaat on eelkäija vigadest õppinud ning väldib avalikkusega suhtlemisel üleolev-enesekeskset tooni, leides mehisust nii endale kui erakonnalegi tuhka pähe raputada, kui see vaid suures pildis kasulikuks osutub. Kas aga eelmises valitsuses vaikselt kliimaministri pehmel toolil oma aega oodanud Michal on ikka see lahendus, mida rahvas ootab, väljapääs riigile, kus viimases järjekorras mõeldakse inimeste heaolule ja toimetulekule? Kindlasti mitte. Praeguse vangerduse ainus eesmärk on raske hetk üle elada, oma võimu kindlustada ja seejärel jätkata sama üleolevas toonis nagu eelmine valitsus. Micali sära varjutavad RMK kuritarvitused ja kunagine sahmerdamine ämma kappi risustanud keskkonnavaenulike kilekottidega. See taak paneb peaministrikandidaadi sobivuses kõhklema. Ja ei aita siin ka riigi rahanduse põhja soperdanud Võrklaeva tootvale tööle saatmine ega valitsuskabinetis korra majja löömine, Reformierakonna poliitika jääb samaks, sest see seltskond pole veel täie selgusega mõistnud, et üle 80 protsendi Eestimaa inimestest näeb neis peamist põhjust kõigis hädades. Ja ei maksa seletada, et rahvas on rumal. Rahvas tunneb oma kangelasi ja kui keegi on viha ära teeninud, suudab ka südamest vaenata. Reformierakond on õigusega teeninud ära rahva põlguse ning näilise kabinetiremondi asemel tuleks erakonnal võtta paus, loobuda valitsuses osalemisest, andes võimaluse neile, kelle taga rahvas hetkel tegelikult seisab, et läbi sügava sisekaemuse jõuda taas nende tõdedeni, mis seisavad erakonna põhikirjas, kus kusagilt ei loe, et ainus viis valitsemiseks on võtta rahvalt seitse nahka, viia ettevõtjad depressiooni ja hoolitseda kogu maailma vaevatute ja viletsate eest samal ajal, kui oma rahvast veerand elab allpool vaesuspiiri.
Madalseisust tuleb leida aus väljapääs.
Reformierakonna toetus pole jõudnud võimalikku sügavaimasse auku. Kukkuda on veel tubli maa ja seda vabalangust üksnes peaministri vahetusega ei peata. Reformierakonnal tuleb võtta vastutus Kaja Kallase valitsuse tekitatud kaose eest ja oma väärtushinnangud taas leida või vastasel juhul tabab neid vana rivaali Keskerakonna saatus, kus kunagine õitseng on mängitud hapraks pildilpüsimiseks. Reformierakonnal pole aga sellelegi loota, sest kriitikavaba lahmimine sisepoliitikas, kaasajooksmine rohehüsteeriaga ning pisiriigi ressursside väljakurnamine katsetega  maailmatasemel rahvusvaheliseks tegijaks tõusta, on nad muutnud omadele võõraks ja võõrastele omaks. Sellise kipaka pagasiga kaugele ei purjeta.