Keda jätta, keda võtta?

3.-9. juunini toimuvate eurovalimiste eel tõuseb päevakorda hamletlik küsimus – keda valimisteks üles seatud 71 kandidaadist võtta, keda jätta? Küsimuse võib esitada ka veidi värskemast vaatest – kas valija eelistab seekord parteide nimekirjas ülesastuvaid väsinud staare või teeb panuse erakondlikest poliitmängudest rikkumata üksikandidaatidele. Mõeldes viimasel ajal Eesti poliitimaastikul toimuvale, ei tundugi küsimuse selline asetus kummastav, sest üha enam leidub valijaid, kes sotsiaalmeedias ja omavahelistes vestlustes tunnistavad pettumust erakonnapoliitikas, tõdedes, et nende jaoks puudub poliitiline jõud, mida toetada.

Erakonnad on unustanud poliitika tähenduse.

Viimased avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et valitsuskoalitsooni moodustavate erakondade kahanev toetus on langenud kolmandiku piirile ning opositsioonierakonnad leiavad poolehoidu kahe kolmandiku valijate hulgas. Selline on hinnang praeguse valitsuse poliitilisele agendale.

Eesti riik on Kaja Kallase valitsemise aastatega liikunud üha närusemasse seisu. Mida ütleb meie juhtivate poliitikute kohta see, et Eesti inflatsioonitase ületas keerulisel 2022. aastal Euroopa Liidu keskmist enam kui kahekordselt ning vaesuses ja tõrjutuses elavate inimeste osakaal on jõudnud veerandini elanikkonnast, mis on Euroliidu kõrgeim näitaja. Selle eest on aga lisaks Reformierakonnale, Sotsidele ja Eesti200 nimelisele moodustisele vastutavad ka opositsioonierakonnad Isamaa, EKRE ja Keskerakond. Kui koalitsiooni ülesanne on tagada riigis poliitiline stabiilsus, majanduse areng ning normaalne elujärg, millega pole toime tuldud, siis opositsioonilt eeldatakse valitsusele suunatud elutervet ning diskussioonile juhtivat kriitikat, mis sunniks võimuerakondi oma tegevust korrigeerima. Ükski opositsioonierakond pole leidnud viisi, kuidas selle ülesandega toime tulla. Obstruktsioon ja närviline klähvimine riigikogu infotunnis ei kujuta endast poliitikat, vaid on edevate poliitikute võinmalus enda eksponeerimiseks. Eesti rahva elujärge sellise jamaga ei paranda.

Kui üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on poliitika kompromisside ja läbirääkimise kunst, siis Eestis on see muutunud jäigalt oma joont ajavate ning lõdva maailmavaatega elukutseliste poliitikute klounaadiks. Kuidas muidu seletada, millise külma enesestmõistetavusega vahetavad meie poliitikud erakonda, kui senises koduparteis suusad konkurentidega risti lähevad? Kui ülehüppamine säästab tasuva ametikoha, on poliitilised vaated ja seniste toetajate ootused hetkega unustatud.

Eesti erkonnad on kriisis.

Kolmekümne iseseisvusaastaga on Eesti poliitika minetanud eesmärgi rahvast teenida ning erakonnad muutunud elukutseliste poliitikute tööbüroodeks, kus panustatakse sellele, kes saab endale parima koha järgmistel valimistel ning milliste avalike töökohtadega premeeritakse juhttuumikule ustavaid parteisõdureid. Hale on pilt, mis eurovalimiste eel meile erakondade olümposelt vastu vaatab. Reformierakonnale, Sotsidele ja Isamaale, mis oma tõelist palet demonstreeris Tallinnas nelja kurja päkapiku linnavalitsust võimule upitades, on oluline üksnes võim ja sellega kaasnevad hüved. Parteilaste enesekeskne arrogants näeb rahvas vaid riigikassa täitjat ning kuulekalt alluvat massi. Sama võimuihalus oli läbikukkumiseni omane ka Keskerakonnale, mis nüüd haavu lakkudes on nähtavasti nõus oma valijate arvelt mistahes järeleandmistega, et vaid edasisest marginaliseerumisest pääseda. EKRE rabeleb samal ajal perekondlike siseprobleemide puntras. Äärmuslike vaadetega Eesti200 ja erakonda Koos eraldab üksnes tõik, et üks tundub õukonnameediale parketikõlbuliku puudlina, teine aga väärib kaigast ja türmi.

Valige erakondlikkusest puutumatu pühendumine.

Võib ennustada, et valimiste osavõtuprotsent jääb seekord madalaks, sest kuna levib tõdemus, et lihtsast töökast eestlasest ei olene siin riigis enam miski, ei vaevu paljud valimisõiguslikud kodanikud osalema. Ärge laske end sellest eksiarvamusest mõjutada! Iga hääl loeb ja seepärast kutsun kõiki üles valmistel aktiivselt kaasa lööma. On aeg erakondadele näidata, kuivõrd neid umbusaldatakse ning anda parteide üleshaibitud nimekirjades ilutsevate staaride asemel hääl üksikkandidaatidele. Uskuge, nende hulgas leiab väärikaid ja eesmärgile pühendunud inimesi, kes oskavad kuulata rahvast ning töötada Brüsseli ahvatlusete keskel koduriigi heaolu nimel.