23 316 108 inimest 170-st riigist tõestas 2026. aasta juulis üheainsa nädala jooksul kogu maailmale veenvalt, et on täielik võhik nii jalgpallialaselt kui ka sõnade tähenduse tundmise osas.

„Vähemalt miljon sinist kassi”. Seda pealkirja kannab Soome lastekirjaniku Kaarina Helakisa raamat, mida lugesin lapsena, 1980-ndate esimesel poolel.

Pärast 19. juulit 2026 saab sellele kirjutada järje, mil pealkirjaks „Vähemalt 23 miljonit jalgpalli-ohmut”. Sest just selline hulk inimesi allkirjastas 2026. aasta juulis üheainsa nädala (!) jooksul petitsiooni, milles nõudis Maailma Jalgpalliliidult (prantsuse k. lüh. FIFA) kibekiiret ja ranget juurdlust Argentiina jalgpallikoondise „kahtlase ja vastuolulise” edenemise põhjuse tuvastamiseks ja vajadusel kas või argentiinlaste eemaldamist võistluselt.

Neile nõudjaile tundus nimelt, et kohtunikud ja korraldajad soosivad Argentiina koondist igati, sisuliselt sillutavad tollele teed 2022. aasta maailmameistrivõistlustel võidetud tiitli kaitsmiseks, ning seda tehes rikuvad ausa mängu põhimõtet. Asjaolu, et argentiinlaste seekordsed vastased jätsid ise kasutamata palju häid väravavõimalusi, samuti tegid kergekäeliselt valesööte ja muid rumalaid eksimusi, ei häirinud isehakanud õiglusenõudjaid põrmugi.

Kõnealuste nõudjate vaimsest arengutasemest räägib kõnekat keelt seegi, et nad nõudsid oma tahtmise täitmist pöördumises, mis oma olemuselt on palve. Sest petitsiooni eestipärane vaste ongi palvekiri. Palvet võib täita, kuid ei pea täitma, kui ei taheta. Ja siinkohal ei loe vähimatki, kui suur on palvekirja allkirjastanute arv. Ilmekuse huvides toogem asjakohane võrdlus matemaatikavallast: ükskõik kui suure summaga korrutada nulli, on vastuseks alati null.

Seda tasub meeles pidada ka kõigil Eesti aktivistidel, kes koostavad karmisõnalisi nõudmisi (!) sisaldavaid palvekirju (!) ja kutsuvad võimalikult paljusid inimesi üles selliseid pöördumisi allkirjastama. Otsekoheselt öeldes on tegemist petistega, kes teadlikult suunavad inimeste aja ning tähelepanu ettevõtmisesse, mille viljatus on juba ette teada. Allkirjakogumisi on mõttekas käivitada ikkagi üksnes siis, kui tegemist on nii oma sisult kui vormilt siduva ja kohustava pöördumisega, mitte aga soovunelmaid sisaldava palvekirjaga.

FIFA tegi õigesti, et jättis tähelepanuta vähemalt 23 miljoni kisakõri pöördumise, kelle jalgpallialane asjatundlikkus on ümmargune null, nagu ka nende kõnealuse pöördumise siduvuseaste.

Tõsi küll, neid nõudjaid endid ei paistnud see häirivat vähimatki. Enamgi veel, nad tõlgendasid Argentiina finaalikaotust Hispaaniale saatuse sõrmena, õigluse võiduna. Panid oma võidurõõmuhõiske üles lausa oma kodulehelegi (argentinaout.com), kus tänavad Hispaania koondist. Võib öelda, et Argentiina finaalikaotus tekitas kõnealustele nõudjatele tõelise vaimse orgasmi.

Argentiina finaalikaotusest luuluvabalt

Rõõmustasin Hispaania finaalivõidu üle ka ise, kuid seda hoopis teisel põhjusel kui ülalmainitud 23 miljonit nõudjat. Eurooplasena elan kaasa ikkagi pigem Euroopa jalgpallikoondistele (kui nende kooseis pole just häirivalt mitte-europiidne). Küllap ainus Euroopa-väline maa, kelle koondisele elan kaasa alati (kui see ei mängi just Eesti koondise vastu), on Uruguai.

Hispaania võitu soovisin seekord ikkagi sellepärast, et teadsin: see annaks hea tõuke ilusa jalgpalli eelistamisele kuiva ja kramplikult umbkaitse-põhise mängustiili ees. Pealegi olid Argentiina koondise mängijad seekordsel finaalturniiril toorutsenud tihemini kui minusugune esteet jaksanuks sallida. Nende liider ja kapten Lionel Messi muidugi mitte, kuid tema oli erand, mis kinnitab reeglit.

Loomulikult meeldis väikerahva liikmena mulle seegi, et Hispaania koondise peatreeneri Luis de la Fuente teadliku eelistuse tulemusena oli seekordses koondises „kõvasti üleesindatud” väikerahvas baskid. Neist üks – Unai Simón – valiti seekordse finaalturniiri parimaks väravavahiks. (Muide, Simón on ka innukas malesõber – mul kui Eesti ainsa malelehe „Eesti Maleelu” peatoimetajal ja väljaandjal seega veel üks kaalukas põhjus Simóni meeskonna poolt olla.)

Tähelepanelik vaataja märkas seekordset finaali jälgides muidugi kohe, et Argentiina koondise mäng oli hoopist teist nägu kui tavaliselt. Toorutseti vähem kui tavaliselt, aga ka rünnati harvem kui tavaliselt; initsiatiiv loovutati täielikult hispaanlastele.

Äärmiselt eluvõõras oleks aga arvata, et seda tehti eelmainitud 23-le miljonile jalgpalli-ohmule meeldimiseks, või siis nende „õiglast pahameelt” kartes. Lihtsalt Argentiina koondise peatreener Lionel Scaloni valis sedapuhku sellise mänguplaani, mille arvas hispaanlastele olevat kõige ootamatuma ja ühtlasi kõige ebameeldivama.

Ja pealegi: argentiinlastel oli piisavalt võimalusi, et kaotuse 0:1 asemel saada hoopis võit. Mitte küll massiliselt, kuid siiski piisaval arvul. Küllap nende parim väravavõimalus tuli lisaaja teisel üleminutil, kui 23-aastane ründaja, Hispaania jalgpallisõpradele väga tuttav Giuliano Simeone (koduklubi: Madriidi „Atletico”) saatis värava lähistelt palli võimsa löögiga üle põiklati. Tegi seda sellisest olukorrast, kust löönuks värava küllap ka iga Eesti tugevuselt teise või kolmanda liiga jalgpallur, kel keskendumisoskus vähegi nõutaval tasemel.

Õppetund nii jalgpallisõpradele kui jalgpallileigetele

Elu näitab, et nii jalgpallis, jäähokis kui veel mitmes muuski sportmängus pakub saatus kaotusseisus olijale veidi enne mänguaja lõppu soodsa võimaluse seis viigistada ja seeläbi mäng päästa. Elu näitab aga sedagi, et väga tihti pole saatuselt sellise kingi saanud sportlane selleks valmis, vaid jätab ülihea võimaluse kasutamata, kuna ta tähelepanu on hajunud, või ta on oma vaimus juba kaotusega leppinud.

Just see juhtus 19. juulil 2026 MM-i finaalmängus ka Simeonega. Seetõttu oligi mängu lõppseis täiesti õiglane. Argentiina koondise eemaldamist MM-ilt nõudnud 23 316 108-l jalgpalli-ohmul 170-st riigist polnud selles vähimaidki teeneid.

Kaarina Helakisa raamat „Vähemalt miljon sinist kassi” (soome k. „Ainakin miljoona sinistä kissaa”) ilmus Soomes esmakordselt 1978. aastal – samal aastal, kui Argentiina tuli esimest korda jalgpalli maailmameistriks.

Kuidas käib Argentiina koondise käsi aastal, mil ilmub raamat „Vähemalt kakskümmend kolm miljonit jalgpalli-ohmut”, näitab juba tulevik. Seniks aga saavad seekordse MM-finaali kaotanud koondise need liikmed, kes igapäevaselt teenivad leiba Hispaania meistrisarja klubides, näidata Hispaania jalgpallisõpradele tegudega, et viimaste rahvuskoondise finaalivõit oli täielik juhus.

Jalgpall tervikuna sellest ainult võidaks.