„Halleluuja!” hüüdis Looja.
„Mine kiirelt küüni sooja!
Usu, ma ei tee sull’ tünga,
kuigi teadmistes sul lüngad!
Saadan jumalikku külma.
Õue jäädes surnuks külmad.”
Hüütu läkski – uskus Loojat,
pidas viimast õnnetoojaks.
Küüni jõudes jahmus hüütu,
tundis end kui hanekspüütu,
sest susi ootas küünis ees,
kõrval aga võõras mees!
„Olen Jüri!” hüüdis võõras,
pilgu tulijale pööras.
„Susi on mu kutsikas,
keda praegu utsitan.
Näitan, kuidas püüda saaki
maitsvamat, ei mingit praaki.”
Näed ise, miskit ma ei varja:
sul kohe minek Looja karja!”
Nii ütles Jüri. „Võts!” siis hüüdis.
Susi tulnu kinni püüdis,
tollega üks-null siis tegi.
Jätkus sööki kaarnalegi…
Ärasöödu hing läks taeva,
vabanes nii maisest vaevast.
Taevas olles märkas Loojat:
„Pidasin sind õnnetoojaks,
sina aga hoopis petsid,
susi minu ära retsis!
Kas tõesti püha tegu see?!”
„Pea nüüd hoogu, kulla mees!”
tal kostis Looja, muie suul.
„Sind ikka vaevab vana luul,
et lausa täiuslik on Looja,
ja kõigil’ suure õnne tooja.
On papid jamaajamises meistrid,
neid usub pööbel, usuvad ka keisrid.
Kas pappidel nii teha oleks tuju,
kui ülemus ei annaks eeskuju?!
Kui oledki ehk teisel’ teinud valu,
ei loe see, lihtsalt andeks palu!
On mulle täitsa võõras mure,
kui keegi kuskil piinleb, sureb.
Tall’ ikka ütlen: „Ise oled süüdi,
tõe asemel kui luulud sul, või müüdid.”
Kes eirab, mis on õige ja ka tõhus,
sel õige koht ju ongi hundikõhus!”
Jäi seda kuuldes kurvaks ärasöödu
ja paistis mõnda aega väga löödud.
Siis aga äkki selgines ta ilme,
viis reipus minema kõik murepilved.
On kerge mõista, mida tajus, tundis,
kui otsustas taaskehastuda… hundiks!
Valminud 20. aprillil 2021.




