Kristen riputas jõululaupäeva õhtul soki kaminasimsile, ent hommikul vaatama tõtates, leidis selle tühjana. „Mis see siis peaks tähendama?“ oli peaministrina igapäevast rasket leiba teeniv kaunismees üllatunud. Terve aasta oli tema poolt juhitud riik teinud valusaid ent sõpradele tulusaid otsuseid ja nüüd siis selline tänamatus – ei ainsatki maiustust, legoklotsi ega isegi mõnd nõmedat raamatut, koomiksist rääkimata! Taoline lubamatu ülekohus puudutas Kristenit valusalt. „Oo seda virisevat ja nurisevat eestimaist jõulupäkapikku!“ karjatas ta käsi ahastades taeva poole sirutades.

Korraga hakkas kaminalõõris sahisema ning tahmapilve tuppa paisates ilmus sealt, kogu oma raudmehelikus nooruslikus lihaselisuses, maailma muhedaim rahandusminister Jürgen. „Mis sa tönnid, Kristen-poiss?“ päris rahatark kaastundlikult. Tema hääl kõlas soojalt ja usaldusväärselt.

Kristen pühkis käisega silmist pisarad ja pööras lootusrikka pilgu valitsuskabineti kõige koostööaltima ja rahvaga arvestavama superministri poole. „Oh, Jürgen, vaata, milline nöök!“ niutsatas ta kondist ilma jäänud kutsikana, sirutades tühja jõulusoki korstnakaudu tuppa sisenenud reformitaadi suunas. „Tühi! Täiega tühi!“ nuuksus Kristen, puurides lootusrikka pilgu rahandustuusa rahvuslikult kavalaisse silmisse. „Mida ma pean tegema, et jõulupäkapikk ka mulle mõnusat nänni tassiks, nagu teistele paidele peaministritele üle kogu õnneliku euroliidu?“ halises pettunud esivaldur.

Tühja sokki nähes muutus Jürgeni naeratusest valgustatud nägu murelikuks. Sõnatult piidles ta euroliidu ametliku mustriga firmasokki. Siis tõmbas ta kulmu kipra, otsekui mõtleks, ja miks ka mitte, sest isegi tema pikaajalisest poliitikukarjäärist kalestunud ajusagarais liikus teinekord mõni liberaalselt armetu mõttejäänus. „Automaksu pärast ei viitsi sind, Kristen-mees, enam keegi kottida. Ka rahva elujärje tuksi keeramisega on kõik juba harjunud,“ pomises Jürgen endale nina alla. „Sinu äärmine enesekesksus jõulupäkapikke samuti ei morjenda, sest need punakuuelised habemikud on ajaloo vältel märksa sandima iseloomuga võimureid näinud,“ kinnitas ta. „Noh, ja et sa laenuvärgiga riigile kabelimatsu annad, ei peaks jõulukinkide jagamisel samuti arvesse minema,“ jätkas rahandusmaailma suurkuju poliittehnoloogilist sõnaslaalomit. Korraga tõmbas kaastundest pakatav Jürgen ninaga ja karjatas näost kaameks muutudes: „Kuule riigipea, kas sa sokke pesid, enne kui need jõuluõhtul üles riputasid.“

„Unustasin!“ pomises Kristen häbelikult.

„Siin see on!“ laksatas Jürgen endale kämblaga vastu põlve. „Su sokk haiseb ju nii jälgilt, et ükski endast lugu pidav päkapikk ei tule selle ligigi.“

Jürgen suskas soki Kristenile nina alla ja nüüd tundis seegi halbade otsuste hapukat lehka. „Eh, sind, räpakolli! Kas sul puhast sokki pole?“ uuris Jürgen. Kristen kehitas löödult õlgu. „Oli, aga Kaja võttis kogu sahtlitäie Brüsselisse kaasa. Ma küll ütlesin, et kui sa mulle vahetussokke ei jäta, liiguvad Eestis asjad veelgi kiiremini allamäge ja jõuludel jään kingita.“ Naeratades koukis Jürgen taganttaskust soki. See oli küll auklik, ent pesumasinast läbi käinud. „Säh, Kristen! Siin sulle jõulusokk, mis päkapikke hirmsa lehaga ei peleta.“

Kristen ei suutnud tänulikkust varjata ja eraldas Jürgenile isiklikest varudest kena nahksete kaantega aukirja.

Järgmisel hommikul leidis peaminister sokist kaunilt karvase oravanuku. „Nii ilus loom,“ ümises Kristen rahulolevalt, „ja mis peamine, ei mögise, kui valitsus valusaid otsuseid teeb, närib käbi ja peab suu.“ Nii saabusid tänu Jürgeni vanale sokile ja kuulekale oravale ka Kristenile tõelised jõulud.

Soovin kõigile, et teiegi jõulud oleksid sama rõõmsad, saaksite olla lähedastega, jagades nendega armastust ja mõistmist!