Just selline küsimus tekib, lugedes väidetavalt regionaal- ja taristuminster Henrik Terrase sulest 24. novembri Postimehes ilmunud arvamuslugu “Asfalt on kallis narkootikum”, mis lausa kubiseb eesti keelele mitteomastest värdjalikest lauselohedest ning mõttetutest väidetest. Et mitte jääda üldsõnaliseks toon mõned ilmekad näited meie ministri mõttemailmast või siis tehisaru äpardunud etteastest valitsuse seisukohtade väljendamisel.
“On kiusatusi, mis on igihaljad. Üks neist on poliitiline igatsus, et keerulistele probleemidele on olemas lihtsad, käega katsutavad ja asfaldi järele lõhnavad lahendused,” alustab regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras oma kahtlustäratavalt tehisloomingu järele lõhnavat heietust. Võibolla moonduvad tema geniaalsetes mõttevälgatustes igihaljad poliitilised igatsused igihaljasteks asfaldi järele lõhnavateks lahendusteks, ent tavainimesele, kes elab tõelist elu, jääb taoline mõttetus siiski hoomamatuks. Sootuks kentsakaks aga muutuvad värdlausetena esitatud mõttekäigud edasises temaarenduses. Kui tehisarulikult keelevaenulik peab olema, et sünniks tõeline hüperjama: “Kiirus on süsteemi südametakt.” Mida Terras taktisüdamlikkusega mõtleb, on raske tuvastada, ent kentsaka mulje taolist pläusti sünnitavast ministrist jätab see ometi.
Kogu Terrase või siis rikkis AI väitlus põhineb sellel, et autod tuleb asendada rongidega, ehk siis Rail Baltic on meie helge tulevik. Selle tõestuseks toob ta ennastsalgava entusiasmiga välja: “Toimiv raudtee on parim ja pikas vaates ainus maanteede säästuprogramm. Odavana näiv lahendus on riigile tegelikult kõige kulukam.” Lükates ümber nende väiteid, kes pööravad tähelepanu rongiliikluse arendamise kõrval ka maanteede väljaehitamisele ja remondile, vastab endine tubli poissmees aga tõsiuskselt järgmist: “”Ainult asfalt” visioonis on üks suur, eetiline pimetähn. Need on inimesed, kellel ei ole autot.” Autota inimesed on eetiline pimetähn? Mida see tähendab? Mis on pimetähn? Äkki kompetentsilävendi ületanud kimbatuses ministrilaadne organism, kellele asfaldi lõhn heiastub narkootilise ainena?
Ja nüüd tõeline tehisaruline tulevärk, millega Terras esitleb oma tippsaavutusi: “Me teeme praegu kolme asja, mis ei ole iluravi, vaid vundamendi valamine. Me selgitame lõpuks ometi seaduse tasemel, kes vastutab – riik või vald. Me paneme paika teenustaseme, et buss ei oleks juhus, vaid lubadus. Ja me loome ühtse pileti, sest inimest ei huvita ametkondade piirid, vaid kohalejõudmine.” Vundament vundamendiks, kuid iluravi peaks tegema isegi AI-le, sest muidu sünnivadki lauselohed, mis teevad bussist juhusliku lubaduse ja ametkondadest kohalejõudmise garandi või on see mõeldud kuidagi teisiti, sest aru on sellest lobast võimatu saada.
Igatahes on ministri arvamuslugu märk ohtudest, mida külvab ebakompetentsus, kui ootamatult ministritoolile maandunud poliitbroileril puuduvad teadmised ning abi tuleb otsida AI-lt, mis aga sageli ei suuda tõlkida integraale arusaadavasse inimkeelde. “On populaarne visata nalja rongi kiiruse üle ja nimetada seda “liiprite poleerimiseks”. Aga füüsika ei allu huumorile´,” arutleb Terrase nimeline tehisaru. Väga õige. Nagu füüsika, pole ka poliitika midagi naeruväärset, vähemalt normaalsetes riikides, kus ministriametis tõeliselt oma maa ja rahva eest seisvad poliitikud, mitte telesaadetest võltspopulaarsust kogunud tegelased.
Terrase artikkel ei väära kuidagi seisukohta kallite raudteeühenduste mõttetusest, küll aga paneb mõtisklema võimaluse üle, asendada praeguse ebapopulaarse asjaarmastajatest koosneva valitsuse ministrid tehisaruga. Poleks palgakulusid ega väljaminekuid visiitidele ja lähetustele, mille eest riiki on sel aastal käinud välja juba enam kui 5 miljonit.
Ja lõpetuseks – kui teede ehitusest ja remondist rääkides meenuvad esimese asjana narkootikumid, on midagi tõeliselt mäda.