„Mis viib inimese niikaugele, et ta läheb tulistama huupi, läheb tulistama täiesti juhuslikke inimesi, kes pole tulistajale midagi halba teinud?”

See mõte külastab mind pea alati, kui juhtun lugema või kuulma järjekordset uudist kellestki huupitulistajast. Külastab ja paneb ohkama. Sest ma ei suuda end kuidagi paigutada mõttes sellise inimese asemele, näha maailma tema pilgu läbi. No lihtsalt ei suuda, ja kõik!

Ei suuda sellele vaatamata, et olen pärit piirkonnast, millest karmim oli elu küllap ainult vangilaagris – Põhja-Tallinnas asuvast asumist, mil nimeks „Kopli liinid”.

Huvitav lapsepõlv, karm kasvulava

Elasin „Kopli liinidel” oma elu esimene nelikümmend aastat. Ühest küljest oli mul väga huvitav ja tore lapsepõlv. Teisest küljest aga nägin kannatusi, vägivalda ja ka surma juba maast-madalast. Üksikasjadesse ma praegu parem ei lasku. Muidu kaoks õrnahingelistel lugejatel soov seda mu kirjatükki edasi lugeda. Kindel on aga see, et sain sealt kogu eluks kaasa tugeva närvikava ja leidliku meele – ustavad abilised, kelle toel olen välja tulnud ka kõige raskematest olukordadest oma eluteel.

„Kopli liinidel” elati põhimõttel „silm silma, hammas hamba vastu”; nii karmides oludes olnuks mõeldamatu järgida põhimõtet „kui sind lüüakse ühele põsele, siis keera ette teine!”. See tagas ühtlasi selle, et püüti hoiduda asjatust tülinorimisest, endale liigsete vaenlaste otsimisest. Kui kellegagi oli vaja asjad ära klaarida, siis tehti seda ikka sihtotstarbeliselt, mitte umbropsu. Oli mõeldamatu, et minnakse ennast välja elama süütute peal. Kui keegi mõnikord harva seda siiski tegi (reeglina umbjoobes olles), siis pälvis selle eest teiste põlguse.

„Liinielanikud” elasid ennekõike tavaõiguse järgi, mitte aga kirjutatud seaduste järgi. Sest paragrahv on teadagi kõver, seda annab väänata igapidi, samas kui aumõisted jäävad igihaljaks iga riigikorra ajal. See eluhoiak on jäänud meid saatma ka pärast ärakolimist, ükskõik kuhu elu meid on pillutanud.

Austraalia huupitulistaja seos ühiskonna keemispunktiga

Käesolevat lugu kirjutama ajendas mind 6. oktoobril 2025 Slovakkia ungarikeelses internetiväljaandes „Hírek” ilmunud uudis ühest mehest, kes oli asunud eelmise päeva õhtul Austraalia suurima linna Sydney ühel elava liiklusega tänaval inimesi ja autosid huupi tulistama ja haavanud üheksatteist inimest, sealhulgas üht neist raskelt. Ta lasud tabasid ka politseiautot ja bussiootepaviljoni. Politsei hinnangul jõudis mees teha enne ta kahjutuks tegemist 50 kuni sada lasku.

„Miks ta seda pidi tegema? Kas teisiti kohe kuidagi ei saanud?” küsisin seda uudist lugedes iseendalt. Sest uudises öeldi selge sõnaga, et tulistaja ajend on teadmata, kuid et vähemalt esialgsetel andmetel polnud tegu ei terroriteoga ega kuritegelike jõukude omavahelise arveteõiendamisega.

Tulistajal on vanust 60 eluaastat, seega pole ta puhul tegu enam mingi noore nolgiga, kes soovib emastele iga hinna eest muljet avaldada. 60-aastasel peaks elutarkust juba jätkuma.

Hulga tõenäolisem tundus – ja tundub siiani – mulle aga seletus, et tegu oli järjekordse meeleheitel inimesega, kes oli elus jõudnud nii ränka ummikusse ja viibis nii tohutus pinges, et lihtsalt ei näinud enam muud pingemaandamisviisi. Selliseid inimesi toodab nüüdisühiskond juurde pidevalt, iga aastaga aina enam. NB! ka Eesti ühiskond! Lihtsalt Eesti ühiskonna keemispunkt pole veel saavutatud. Kuid kõik märgid näitavad, et see keemispunkt on peagi käes.

Kuidas hoidsin ära huupitulistamise

Austraalia huupitulistajast lugedes meenus mulle, kuidas olin omal ajal ise hoidnud ära huupitulistamise Eestis. Olen inimesi veennud äkilistest tegudest hoiduma (olgu siis kavandajale endale või ligimesele kätt külge panema) mitugi korda, lihtsalt Austraalia tulistamisuudis viis mu mõtted kõige meeldejäävamale neist. Räägingi sellest nüüd lähemalt.

Veidi rohkem kui kümne aasta eest tunnistas üks mu sõber usaldusliku vestluse käigus mulle, et kavatseb hankida althõlma endale Kalašnikovi automaadi ja minna sellega keskerakonna suvepäevadele tulistama. Ja kui on pea kõik padrunid välja tulistanud, siis viimase lasu jätta iseenda tarbeks.

Tajusin kohe, et ta ei praali niisama, vaid tal on tõsi taga. Esiteks, tal olid olemas kõik vajaminevad oskused, kuna ta oli saanud Nõukogude armees eriväelase-väljaõppe, täpsemalt: tapjaagendi-väljaõppe. Teiseks, ta teadis, kuidas ja kust hankida ebaseaduslikku relva ja laskemoona. Ja kolmandaks: ta oli tolleks hetkeks aetud nii meeleheitlikku olukorda, kust ta enam ei näinud muud väljapääsu, muud kergendust oma tohutule hingevalule.

Tohutu hingevalu ja meeleheite olid talle aga tekitanud hoolimatud ametnikud ja poliitikud, kellest paljud olidki keskerakondlased.

Nimelt oli see mu sõber suurpere isa. Kõik ta lapsed võeti talt aga kokkuklopsitud süüdistuste alusel ära ja viidi vägisi varjupaika. Noorim laps rööviti ta naiselt aga sünnitusmajas kõigest mõnepäevasena ja viidi samuti varjupaika, sealjuures lihtsalt niisama, isegi mingit alusetut ja sisutühja tõendit esitamata. Röövitud pisitüdruk oli nn. varjupaiga kalkides oludes elades väga õnnetu, sestap pole ime, et ta areng seal kängus. Kord jättis tähelepanematu hooldaja ta aga valveta ning röövitu lihtsalt lämbus oma okse kätte. (NB! hooldajaid oli vahetuses hulga vähem kui seadus ette näeb!) Kui surmapõhjus välja tuli, siis asusid ametnikud süüd mujale veeretama ja juhtumi olulisust pisendama.

Mäletan hästi, kui meeletu valu vaatas tollal vastu mu sõbra pilgust, kogu ta olemusest!

Ja nagu oleks kõigest sellest veel vähe, viidi päise päeva ajal politseiga ta kodust käeraudades (!) minema kümneaastane poeg, kes oli varjupaiga talumatute olude käest põgenenud vanematekoju.

Mu sõbra kallal noriti igati. Kui ta pere oli veel lõhkumata, siis heideti sõbrale ette (ta oli kuldsete kätega töömees, vilunud ehitus- ja remondimees, mihkel iga asja peale), et ta jätab lapsed hooletusse, mistõttu tulevatki lapsed talt ära võtta. Ja kui ta oli mingi aeg kodus, siis jälle heideti talle ette, et ta ei käi tööl ega suuda oma laste eest hoolitseda, mistõttu lapsed tulevat talt taas ära võtta.

Sõber kirjutas pöördumisi mitmesugustele ametkondadele, otsis abi suurperede esindusorganisatsioonilt, juristidelt, ajakirjanduselt, mitmelt poolt mujaltki. Kõik asjata. Ja iga kord, kui ta Pärnamäel oma varalahkunud pisitütre haual käis, siis ta äng, meeleheide ja viha muudkui kasvas.

Kuni tal küpseski plaan minna keskerakonna suvepäevadele ja automaadivalangute abil oma valu seal välja elada.

Laitsin selle mõtte tal maha. Kuigi see oli kaunis vaevanõudev, sest väljaelamist nõudev valu ta sees oli ikka meeletult tugev. Ent lõpuks siiski suutsin sõbra ümber veenda.

Peamisi põhjendusi oli mul kaks. Esiteks, sõbra automaadivalangute ette jäänuks ju täiesti süütud inimesed, sealhulgas needki, kes olnuks kindlasti tema poolt ja talle tehtud ülekohtu vastu, kui ainult saanuks sellest teada. Polnuks üldse kindel, et pihtasaaanute hulgas olnuks need isikud, kes olid talle ja ta perele palju valu ja kannatusi põhjustanud.

Teine põhjendus: lastel on vaja isa, nende emal aga meest. Oma äkilise teo viimase osaga jätnuks mu sõber ju üheainsa päästikulevajutusega nad ilma vastavalt isast ja abikaasast. Enamgi veel, neid jäänuks siis veel kauaks saatma häbi selle eest, et isa/mees oli tapnud ilmsüüta inimesi.

Mu sõber võttiski mind kuulda ning valis kindlalt vägivallatu vastupanu tee (piketid, kõnekoosolekud, ühispöördumised, allkirjakogumised jms.). Ning käis seda kuni teda 2018. aasta aprillis tabanud surmani. 30. septembril 2025 saanuks mu sõber seitsmekümneaastaseks. Tal jäi sellest puudu seitse ja pool aastat.

Huupitulistamine pole lahendus

Olen nii enne kui pärast 2018. aasta aprilli endalt korduvalt küsinud: „Kas käitusin ikka õigesti? Mu sõbral jäid ju eesmärgid saavutamata ja ta kannatuste põhjused eemaldamata. Kas minust oli õige ta ellu sekkuda, võtta endale saatuse roll?”

Pärast korduvat eneseanalüüsi ja ägedaid siseheitlusi jõudsin viimaks järeldusele, et aus vastus on üheaegselt jaatav ja eitav.

Jaatav sellepärast, et päästsin sel moel süütute inimeste (sealhulgas mu kõnealuse sõbra) elu. Eitav aga sellepärast, et jätsin sõbra ilma võimalusest otsida üles ja looduslähedasel viisil korrale kutsuda tegelikud süüdlased. Need, kes olid talle ja kogu ta perele kannatusi põhjustanud, ise selle üle vaid ülbelt muiates või koguni irvitades.

Mu sõbral olid olemas kõik oskused ja võimalused, et umbropsu karistamise asemel anda vägagi valusaid täppislööke (umbes nagu on kombeks Iisraeli sõjaväel, lihtsalt teises suurusjärgus), seejärel aga redutada kindlas peidupaigas, kuni elevus on vaibunud.

Väga võimalik, et kui mu sõber seda teinuks, siis kujunenuks viimane kümmekond aastat Eesti ühiskonnale palju valutumaks kui viimaks kujunes. Sest siis olnuks lihtinimest mingiks prügiks pidavatel, ta kannatustesse hoolimatult või koguni sadistlikult suhtuvatel „kutsututel ja seatutel” põhjust ennast ohjeldada. Siis jäänuks ära koroonaviiruse-hüsteeria, rohepöörde-hüsteeria, „Eesti on sõjas!”-hüsteeria, maksutõstmise-hüsteeria ja paljud muudki tehislikud, täiesti loomuvastased kannatuseallikad.

Huupitulistajad teenivad sisuliselt nende huve, kelle vastu väidavad end tegutsevat. Sest annavad viimastele hea ettekäände kruvisid veelgi rohkem kinni keerata. Seega toimivad huupitulistajad kasulike idiootidena.

Seevastu täppislöökide pooldajatega on hoopis teine lugu. Nendega tuleb vastaspoolel tõsiselt arvestada. Kas neile antakse võimalus seda tõestada ka Eestis (oludes, mil ühiskonna keemispunkt on kohe-kohe käes), või naastakse siiski veel viimasel hetkel inimlikkuse, loomulikkuse juurde, kõrvaldades seeläbi nende vajaduse oma meeleheidet tõelistele kannatustepõhjustajatele väga meeldejääval viisil ilmutada, näitab juba tulevik.

Allikas:

1) https://www.hirek.sk/nagyvilag/autokra-lovoldozott-egy-fegyveres-sydney-ben-sokan-megserultek

2) https://rahvuslane.blogspot.com/2014/11/paar-tanapaeva-riiklikku-lasteroovi.html