Õhus on kevadet. Ka rahukevadet. Ukraina sõda on lõpusirgel. Sellega saab läbi järjekordne suur loomuvastasus Euroopa lähiajaloos. Õhk saab puhtamaks.

Elu uut algust on tajuda mitmel pool mujalgi Euroopas. Üha rohkem rahvaid ajab oma selja sirgu, hakkab ülekohtule, loomuvastasusele vastu ja vaatab lootusrikkalt tulevikku. Ungari, Slovakkia, Serbia, Rumeenia. Ajuti ka Poola, Austria ja Horvaatia.

Kas on tõesti juhuslik kokkusattumus, et kõik äsjaloetletud riigid on omaaegse Austria-Ungari keisririigi osad?

Vaevalt küll. Sest tõenäosusteooria välistab juba eos nii mitme teguri kokkulangemise juhuslikkuse. Mainitud riigid on säilitanud kaine mõttelaadi, seda kauakestnud ajuloputuskampaaniale vaatamata. Sealsed rahvad on oma pika ühiselu jooksul õppinud selgeks, mis on kasulik, mis aga kahjulik. Mis on elujõuline ja mis elujõudu kahjustav. Kuna kõnealuses piirkonnas elab rahvaid palju ja läbisegi, siis on see õpetanud neile vastastikust sallivust. Selle sallivuse olemasolu tõttu nad talusidki viisakalt üsna pikka aega paljusid loomuvastasusi ja muid eluvõõraid asju, mida Euroopa Liidu juhtkond neile peale püüdis pressida. (Serbial oli õnneks see kergem, kuna ta pole EL-i liige.) Viimaks aga ütlesid (kes varem, kes veidi hiljem): „Aitab küll! Meie mõõt on täis!”

Euroopa Liidul selle praegusel kujul pole enam pikka pidu. Sest ta on muutunud iseenda vastandiks. Olles küll loodud selleks, et vältida Euroopas sõdade taasteket, on EL moondunud praeguseks kogu maailmajao suurimaks sõjaõhutajaks. Ja sellisena kaotanud oma olemasolu mõtte. Euroopa rahvad on väsinud elamast pidevas pinges ja sisemises kindlusetuses tuleviku suhtes. Ukraina-hüsteeria, rohepöörde-hüsteeria, multikulti-hüsteeria, seksuaalhälvikluse-hüsteeria, koroonaviiruse-hüsteeria ja muud sedalaadi hüsteeriad on kurnanud väga paljud eurooplased ära. Sestap muutubki üha valdavamaks igatsus selguse, kindluse, rahu, ühesõnaga: loomulikkuse järele.

EL-i nüüdne juhtkond eirab inimeste loomulikke ootusi ja vajadusi. Seetõttu juhirollis enam olla ei suudagi. Kui Ukraina sõda on kord läbi, siis lisaks Ukrainale võetakse ette ka kogu Euroopa kordapanek. Nii EL-is kui väljaspool seda. Siis kaovad võtmekohtadelt kõik need, kelle erialaoskused ega kõlbeline pale ei vasta nõuetele, ja taastub asjade loomulik kulg.

Muidugi ei taandu ebapädevaks osutunud isikud oma ametikohtadelt enamasti võitluseta, vaid sõdivad vastu täiest jõust. Lõpptulemust ega nende saatust see aga ei muuda. Nende õige koht ongi ajaloo prügikastis. Või ka lampkastis.

Kas järgmise aasta Euroopa päevaks on otsustav pööre juba toimunud? Seda näeme juba 9. mail 2026. Oodata pole enam kaua. Kõigest üks aasta. Küll peame vastu.

Meile annab jõudu teadmine, et meiega samal lainepikkusel olevaid eurooplasi on tegelikult palju rohkem kui rahvusevaenulike jõudude hääletoruks olev peavooluajakirjandus on seni lasknud paista. Sest Euroopa Liidu rumalad ja kahjurikalduvustega juhid ei suuda ju muuta olematuks asjaolu, et tegelikult on me kodu-maailmajaos elada siiski väga kodune. Samas ka huvitav, sest lisaks paljudele ühisjoontele leidub Euroopa rahvaste vahel ka palju erijooni. Just parajal määral, et olla üheaegselt kodune ning uudne ja seetõttu huvitav.

„Ilus on ikkagi isamaa pale, kui sellelt pühkida kõik, mis on vale,” kirjutas luuletaja Hando Runnel oma luuletuses „Isamaa pale”.

Sama saab öelda ka Euroopa kohta. Euro-Ursula, Euro-Kaja ning teised eurovaletajad tulevad ja lähevad, kuid Euroopa – oma üheaegselt tuttavlikus ja mitmekesises ilus – jääb. Siis, kui ta näolt on pühitud kõik, mis on vale.

Tõnu Kalvet