Ajakirjandusvabadusest „tõejärgses” Eestis

Ajakirjandusvabadusest sobib kirjutada ükskõik millisel päeval. Küllap sobivaim päev selleks on siiski iga aasta 3. mai – ülemaailmne ajakirjandusvabaduse päev. Seega just täna. Kasutangi seda võimalust siis meeleldi. Lausa mõnuga.

Aga esmalt mõisted paika! Sest siis on kohe selge, millest käib jutt. Ja valestimõistmine on siis välistatud juba eos.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artikkel sõnastab ajakirjandusvabaduse olemuse järgmiselt: „Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.”

Eesti Vabariigi kodanikele ja elanikele küllap tähtsaim õigusakt – riigi põhiseadus – sõnastab sama mõtte veidi teisiti, nimelt nõnda: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. /–/ Tsensuuri ei ole.” (45. paragrahv.)

Millisena paistab ajakirjandusvabaduse olukord niisiis nüüdis-Eestis?

Lühidalt öeldes: kehvana. Sest suuremates trükiväljaannetes, samuti tele- ja raadiojaamades on selgelt näha, et tõkked on ees. Ennekõike just ideoloogilised tõkked: kui avaldamiseks pakutud materjali või tolle autori maailmavaade või teemakäsitlus ajakirjandusväljaande omanikule või toimetuse juhtkonnale ei meeldi, siis jäetaksegi avaldamiseks pakutu avaldamata. Ei loe seegi, kui kaastöö pakkuja on ka ise elukutseline ajakirjanik, või siis vähemalt muud laadi haritlane, oma eriala asjatundja, kel on ühtlasi hea eneseväljendusoskus.

Parimal juhul põhjendatakse tagasilükkamist umbes nii: „Eestis on ajakirjandusvabadus. Saate oma kaastööd vabalt pakkuda mõnele teisele väljaandele. Aga meie väljaandele ta paraku ei sobi, sest meil on oma eripära.”

Halvemal juhul ei põhjendata aga üldse kuidagi. Lihtsalt lükatakse tagasi, ja kogu lugu.

Tegelik elu näitab, et enamasti on selline „eripära, mille tõttu pakutav kaastöö ei sobi”, lõviosal selle ajakirjanduse väljaannetest ja muudest kanalitest, keda nimetatakse ka peavooluajakirjanduseks.

Esmapilgul tundub, et kuna nende puhul on tegemist erakapitalile kuuluvate väljaannetega, siis on neil vähemalt õhkõrn õigustus mitteavaldamiseks olemas: omanik ise otsustab, mida lubab avaldada, mida mitte.

Rahvusringhääling nagu tinast päästerõngas

Seevastu Eesti Rahvusringhäälingu puhul peaks olema avaldamine küll täiesti kindel. Sest rahvusringhääling peab väljendama ju võimalikult paljude Eesti kodanike ja elanike seisukohti. Selleks iga rahvusringhääling ju loodud ongi.

Aga võta näpust! Elu näitab hoopis, et pahatihti on rahvusringhäälingus avaldamisvõimalused veelgi ahtamad kui mõnes erakapitalile kuuluvas ajakirjanduskanalis. Ja et rahvusringhäälinguski on oma jäigad tõkked, oma valikusõel: mida, kellelt, ja kui palju tohib (!) avaldada, mida aga mitte.

Tähelepanelikul vaatlemisel ilmneb siis, et rahvusringhäälingu avaldamiseelistused on sama nägu kui riigis parajasti võimul oleva valitsusliidu osalistel, ja et ebasobivaks loetakse paugupealt iga kaastöö, mis juhtub valitsusliidu aetavat poliitikat või ka valitsusliidu poliitikuid endid kritiseerima.

Rahvusringhäälingu selline käitumine tundub eriti ootamatu sel põhjusel, et eirab Eesti Rahvusringhäälingu seaduses sätestatut. Eriti just alljärgnevaid seadusepunkte:

„Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest.” (3. paragrahv: rahvusringhäälingu sõltumatus.)

„Rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selleks loob Rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab teisi tegevusi, mis ükshaaval või kogumis:

/–/ 9) tagavad igaühele vabaks eneseteostuseks vajaliku informatsiooni saamise.” (4. paragrahv: rahvusringhäälingu eesmärk.)

„/–/ (2) Programmid peavad olema mitmekülgsed ja ühiskonnaelu teemade käsitlus neis peab olema tasakaalustatud.

(3) Programmid ja meediateenused peavad kaasa aitama ühiskonnaliikmete ja -rühmade omavahelisele kommunikatsioonile ja ühiskonna sotsiaalsele sidususele ning kajastama erinevaid arvamusi ja tõekspidamisi.

(4) Rahvusringhäälingu uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. Enne uudiste edastamist peab nende aluseks olevat informatsiooni mõistliku hoolega kontrollima. Fakt ja kommentaar peavad olema uudistesaates selgelt eristatud.

(5) Rahvusringhäälingu saated peavad olema poliitiliselt tasakaalustatud. /–/” (6. paragrahv: rahvusringhäälingu programmid.)

Rahvusringhäälingu olemasolu mõte seisnebki ju selles, et erinevalt erakapitalist, kus kasumit teenida on täiesti loomulik, tihtipeale ainumõeldav soov, oleks olemas üks kanal, mis kajastaks selliseidki teemasid, mille avaldamisest pole kasumit loota. Ja et tegus ning haritud kodanik, kel on tõepoolest midagi olulist oma kaaskodanikele teatada, selle võimaluse ka saaks. Seda enam, et rahvusringhäälingut peetaksegi üleval maksumaksjatelt laekuvast rahast.

Rahvusringhääling peaks seega olema sellisele kodanikule nagu päästerõngas. Eriti pärast seda, kui kodanik on saanud erakapitalile kuuluvatelt väljaannetelt ja kanalitelt eitava vastuse.

Tegelikult toimib rahvusringhääling aga hoopis päästerõngana, mis on tehtud… tinast! Loe: päästmise asemel viib abivajaja hoopis põhja.

Kas ühiskonna teabevälja killustumine siiski on pääsetee?

Mida saab siis sellises olukorras teha Eesti kodanik, kel pakitseb südamel midagi olulist ja kes soovib kasutada oma õigust, mida nii lahkelt lubab nii Inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka Eesti Vabariigi põhiseadus?

Esiteks, saab muidugi kibestuda ning elada ennast välja enam või vähem vägivaldsel viisil. Näiteks ropult vanduda, end purju juua, oma lähedasi või ka täiesti tundmatuid inimesi kolkida. Ta elaks seda tehes end küll välja, kuid probleem jääks lahendamata.

Teiseks, selline kodanik saab luua oma teabekanali. Olgu siis trükiväljaande, raadiojaama või telejaama. Kõige sagedamini aga ühismeediakanali, kuna tolle rajamis- ja käitamiskulu on täiesti taskukohane isegi võrdlemisi väikese sissetulekuga kodanikule. Sellise kanali – oma kanali! – kaudu saabki siis kodanik kasutada oma õigust „veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele”. Elu näitab, et kui sellega kaasneb ühtlasi erialane asjatundlikkus, siis võib selline kanal muutuda üsna tuntuks ja seeläbi ka mõjukaks.

„Siis on asi ju korras. Hundid söönud, lambad terved!” võib siinkohal öelda selline lugeja, kes orienteerub Eesti ajakirjandusmaastikul vaid pealiskaudselt. Sest elu näitab, et just hetkel, mil mõni „plaaniväline ajakirjanduskanal” muutub tuntuks ja ka mõjukaks, asub peavoolumeedia lööma häirekella. Enamasti korraldatakse siis arvamusküsitlus, ja kui tolle tulemused juhtuvad näitama, et „plaaniväliste ajakirjanduskanalite” publik on kasvanud juba „lubamatult suureks”, käivitatakse kohe üleriiklik kampaania „ebateadlike infotarbijate” hoiakute muutmiseks. Sõltumatute asjatundjate asemel kutsutakse esinema kinnimakstud või muul moel eelnevalt töödeldud asjatundjad, kes siis kogu oma autoriteeti mängu pannes juhivad inimeste tähelepanu sellele, kui ohtlik on kasutada teabeallikana „vastuolulisi, ebausaldusväärseid, pahatihti ka äärmuslikke” ajakirjanduskanaleid.

Osale inimestest selline „koputus südametunnistusele” tõepoolest mõjub. Teisele osale mitte. Too jälgib oma meeliskanaleid seejärel veelgi suurema huvi ja innuga, eemaldudes peavooluajakirjanduse pakutavast üha enam. Selle mõjul üha suureneb lõhe eri ühiskonnarühmade vahel. Ühel hetkel jõutakse siis niikaugele, et räägitakse küll üht ja sama keelt, kasutades samu sõnu, kuid neil sõnadel on eri ühiskonnarühmade jaoks erinev tähendus.

Kas teaberuumi lõhestatus on hea või halb?

Ajakirjandusvabaduse seisukohalt on see kahtlemata hea. Sest vähemalt osa inimesi suudab säilitada oma õiguse veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele. Nimelt ühiskonna teadmisjanusem, arenemisaltim, elujõulisem osa. Selliste inimeste oskus teavet hankida, töödelda ja edastada on hea ning üha paraneb. Sel viisil on nad teistele ühiskonnaliikmetele eeskujuks. Seda ka siis, kui nood juhtuvad parajasti olema hoopis teisel seisukohal.

Ühiskonna sidususe seisukohalt on see aga sama kindlalt halb. Sest selline ühiskond on sisemiselt lõhestatud ja seetõttu nõrk, välismõjude suhtes väga haavatav. Peavooluajakirjanduse näiline võit „tülikate kodanike” kõrvaletõrjumisel on seega samaväärne kõige puhtakujulisema Pyrrhose võiduga. Mäletatavasti tõdes vanakreeka väejuht ja kuningas Pyrrhos pärast võidukat, kuid ohvriterohket Ausculumi lahingut (279. aastal e.m.a.) mõrult: „Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.” Sama tuleks juba praegu tõdeda ka Eesti peavooluajakirjandusel.

Mis oleks siis lahendus? Kus oleks siis väljapääs?

Lahenduseks ja väljapääsuks oleks ainult see, kui õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele oleks tõepoolest igaühel, kes seda soovib ja ka suudab. Sealhulgas neilgi, kelle suhtumine Ukrainasse, rohepöördesse, multikultisse ja muusse sellisesse on hoopis teine kui valitsusel ja peavooluajakirjanduskanalite omanikel. Sest siis saaksime taas uhkusega kinnitada: „Eestis on ajakirjandusvabadus täiesti olemas, pealegi väga heal järjel!”

Täna, 2025. aasta rahvusvahelisel ajakirjandusvabaduse päeval, me seda paraku kinnitada ei saa. Selle asemel saame hoopis lugeda samal päeval ajalehest „Postimees”, kuidas inimesed, kes keelduvad mõtlemast samamoodi kui „Postimehe” töötaja Andres Herkel, on „Kremli kasulikud idioodid”, olgu nad siis erialaselt nii asjatundlikud ja teenekad kui tahes.

„Kellegi au ega head nime ei tohi teotada,” ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse 17. paragrahv.

Kas Andres Herkel koos oma peavooluajakirjanduses tegutsevate mõttekaaslastega on sellest kuulnud?

Tõnu Kalvet