Eestis uhkustatakse sellega, et ollakse üks usuleigemaid rahvaid maailmas. Nii pole midagi imestada, kui valdavale osale inimestest tuleb igal aastal üllatusena puhkepäevana kalendrisse märgitud Suur reede. Siiski mäletatakse, et sellel otsekui kingitusena saadud vabal päeval värvitakse mune ja tuuakse koju urbades pajuoksad. Ülestõusmispühade tõeline tähendus meenub aga vähestele, sest kirik on ju riigist lahutud ja mis neist vanadest piiblimüütidest ikka nii väga heietada, kui tänapäeva kiire elutempo on tõstnud jumalaks tehisaru ja saatanaks igas asendis jama kokku keeravad ensekesksed poliitikud. Ometi väärib piiblilegend Kristusest, tema kannatustest ja imelisest ülestõusmisest meenutamist isegi siis, kui me igavesse ellu ja lunastusse mitte grammi võrra ei usu.
Heida pilk endasse.
Suurele reedele eelneval vaiksel nädalal peaks iga endast lugupidav inimene heitma mõtliku pilgu sisimasse, adumaks oma tegude põhjuseid ning tagajärgi vaagides, kas hinges leidub veel lugupidamist elu imeliste hetkede vastu, armastust, mis liidab lähedastega ja läbi argiste päevade juhatavat õiglustunnet. Eneses selgusele jõudmiseks pole tarvis erilisi andeid, vaid tahet äratada endas inimene, kelle üle võiks uhkust tunda. Just see on vaikse nädala eesmärk.
Mäleta ülekohut.
Suur reede meenutab hetki, mil kahetuhande aasta eest naelutati Kolgata mäel ristile Petlemmas ilmavalgust näinud Kristus, kellele pandi süüks, et vastandudes senistele väärtustele, nimetas ta end enesekindlalt jumala pojaks. Kas oli tema hukkamise põhjuseks riiklikku alkoholimonopoli eirav vee veiniks muutmine Kaana pulmas või hoopis tolleaegsele võimule meelehead pakkuvate rahavahetajate templist minemakihutamine, selge on üksnes see, et koondades oma selja taha üha võimsamaks kasvavat varakristlastest opositsiooni, ei meeldinud ta tollastele võimukandjatele. Süvausklikud roomlased süüdistasid Jeesust vihakõnes, sest mäejutluses kutsus ta inimesi hoiduma valeprohvetitest, kes ahvatlevad astuma sisse hukatusse viivast väravast, selmet, et valida õblukest teed, mis viib läbi eneseleidmise igavesse ellu. Impeeriumi kohtuvõimude hinnangul oli tegemist mässule õhutamisega.
Loo ja armasta.
Ent Jeesuse lugu ei lõppe ristisurmaga, vaid parimate bestsellerite kohase helge lõpplahendusega, kui hauakambrisse kantud lahkunu igavikku pälvides uuele elule ärkas. Just siin peitub Ülestõusmispühade olulisim sõnum.
Olgem nii usukauged kui tahes, peame tunnistama, et kui inimene, pidagu ta end jumala pojaks või mitte, suudab luua temast enesest kauem kestvaid väärtusi, ehk leiab jõudu võltsõiguslaste poolt kultiveeritud lastekasvatamise ebapopulaarsusele vaatamata elu anda järelpõlvedele, kandub tema tähendus tulevikku ja armastus, mida ta südames hoidis, ei kao. See ongi Ülestõusmispühade mõte – osata inimesena suureks jäädes luua ja armastada, pälvides seeläbi igaviku, nagu sai osaks Jeesusele, olgu ta siis meie jaoks ajalooline isik või piibli autorite loodud suurepärane tegelaskuju.
Lootkem inimlikku suurusesse ja uskugem armastuse jõudu ning meie tegusid saadab õnnestumine! Mõtlikke ülestõusmispühi, kallid kaasmaalased!