“Eesti majandusel on nina ülespoole ja inimeste reaalne ostujõud on eelmise aasta juunist kasvanud,” praalis läinud aasta lõpus majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Jäägu see õhinapõhine lõualõksutamine Eesti katastroofvalitsusse sattunud sinisilmse poliiteesrindlase südametunnistusele. Tegelik pilt meie riigis toimuvast, viitab pigem nosu maadligi allakäiguporisse sukeldumisele ning täielikule ükskõiksusele nende toimetulekuraskustes kodanike suhtes, kes võitlevad  ellujäämise eest. Aga just nõrgemaid rünnates loodab michaliitlik maksukummardajate klubi kraapida kokku miljonid, mis lubaks jätkata niigi ülepaisutatud ametnikearmee kasvatamist ja riigipalgaliste sissetulekute tõstmist, aidata supsutada raha erinevatesse ideoloogilistesse asendustegevustesse ja ammu kursilt kõrvale kaldunud ettevõtlust kägistava roheagenda elluviimisesse.
Sõrmed võõrasse rahakotti.
Kust võtta raha, kui ägedaid elamusi ihkav mürsik on kogu papi uhketele hilpudele ja keelt limpsama panevatele maiustustele kulutanud? Tuleb pätsata vanavanemate sukasäärest, sest need eluaeg tööd rüganud hallid mollid ei oska oma pensirahaga nagunii midagi mõistlikku peale hakata. Just sellise väärastunud mõtteviisi esindajad saavad meie meedias üha enam sõna.
Pole imestada, kui Eesti Energias korraliku laristamispralle püsti panemise järel Tööandjate Keskliidus mõnusa pelgupaiga leidnud Hando Sutter soovitab valitsusel muude kulude katteks kärpida pensionideks ja tervishoiuks kulutatavaid vahendeid. Ka pensionäride eneste hulgast on ilmunud tõekuulutajad, kes nõuavad, et riik peab vanade ja väetite poputamise lõpetama, sest eelarverahadel on märksa paremaid kulutamiskohti, kui eakaid elus hoida. Üheks küünilisemaks sellelaadseks sõnavõtuks võib pidada pensionärist näitleja Tõnu Oja südamepuistamist telesaates Ringvaade. Tsiteerin: “Kord kuus kantakse millegipärast mu arvele pensioniraha, mida, mulle endale tundub, tehakse ülekohtuselt. Minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta. Minu pensioniraha võite küll praegu poole peale võtta. Aga jah, mul hakkas pension tulema, lihtsalt keegi maksab mulle millegipärast juurde raha, ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Ma annetaksin selle hea meelega Eesti vabariigile, kui teised seda ka teeksid.”
Jätame pensionärid rahule!
On äärmiselt küüniline, kui ilmsete eetikaprobleemidega Oja osundab pensionäridele kui riigilt almuse saajaile. Kui ta tunneb, et tahab oma pensioni kellelegi annetada, siis palun tehku seda, ent jätku rahule inimesed, kellele pension on ainsaks sissetulekuks või siis veidi rõõmsamat äraelamist võimaldavaks palgalisaks.
Pensionärid pole almuse saajad. Tuleb lõpetada jutt, et riik maksab pensionäridele otsekui omast taskust. Iga pensionär on töötades andnud sotsiaalmaksu näol panuse kassasse, millest on hoitud hinges eelmised põlvkonnad, ehk praegune pensionär on maksnud töötatud aastatel oma pensioni kinni. Riik on selle raha kasseerinud ja kasutanud otsekui protsendita laenu. Praegustel pensionäridel on täielik õigus oma raha tagasi saada ja kellelgi pole moraalset alust neid almuse saajaiks sõimata, isegi sutteritel-ojadel mitte!
Riik ei tohi olla otsekui sulide loodud laenuühistu, mis ühel hetkel laiutab käsi ja teatab, et tassisite küll meile pappi, aga läks vähe nihu ja kõik on läinud. Jutud pensionite vähendamisest ja indekseerimise lõpetamisest tuleb lõpetada, sest need hävitavad rahva usaldust oma riigi vastu, mis on meelepärane üksnes meie vaenlastele.
Lepime kokku, et pensionärid on oma igakuise pensioni auga välja teeninud ja igaüks, kes pensionäride võõrandamatus õiguses oma rahale kahtleb, on pehmelt väljendudes suli.

Vsevolod Jürgenson