Valentinipäeva ehk sõbrapäeva kohta on teada, et see oli algselt viljakuspüha. Kui teada, kuidas seda antiikmaailmas tähistati, siis hakkab kujutlusvõime kohe vägagi hoogsalt tööle…

Minule meenus sellega seoses ajajärk, mil elasin ja töötasin Ungaris kõige pikemalt (2004. aasta augustist kuni 2005. aasta märtsini). Eks Ungari-sõite ja -tööotsi ole mul olnud nii enne kui ka pärast mainitud ajajärku, kuid too oli neist lihtsalt kõige pikem.

Töötasin tookord ungari–eesti tõlgina Lõuna-Ungari suurimas linnas – Pécsis – asuvas elektroonikaettevõtte „Elcoteq“ tehases. Minu oskusi läks tarvis sellepärast, et üks Lõuna-Eestis 2004. aastal rajatud elektroonikatehas oli oma vastvärvatud töötajad saatnud väljaõppele just Pécsi.

Lõviosa Eestist Pécsi saadetutest moodustasid naisterahvad, pealegi reeglina kenad, täies elujõus ja kõige viljakamas eas. Mul tekkis suurema osaga neist kohe alguses nii hea klapp, et minu hotellitoas peetud üldkoosolekul koostati ühe nägusa naisväljaõppija algatusel lausa ööbimisgraafik: kes neist mis kuupäeval minu juures ööbib.

Paberileht selle graafikuga on mul siiani kuskil olemas. Minu suureks õnneks jäigi see graafik aga üksnes paberile. Suureks õnneks sellepärast, et tegemist oli tõesti täies elujõus naisterahvastega. Olen täiesti kindel, et kui mul tulnuks selle graafiku järgi elada kuni Pécsi-ajajärgu lõpuni, s.t. seitse kuud järjest (!), siis visanuks ma ülekurnatuse tõttu küll juba mõne aja möödudes rätiku keset poksiringi (nagu ütlevad poksijad). Mis sest, et olen kõike muud kui papist poiss, pealegi olin tollal kahekümne ja poole aasta võrra noorem ja siledam kui praegu.

Suhtlus kõnealuste rühmakaaslastega tollal mõistagi ei jahenenud, rääkimata katkemisest. Võtsime ühiselt ette igasugu huvitavaid asju, sealhulgas ka sõite nii Ungaris kui ümberkaudsetes maades. Selle loo juures oleval pildil sõidamegi parajasti 2004. aasta sügisel Ungaris rongiga. Nagu näha, meeleolu on kõigil kolmel pildilolijal… ee… ungarlikult sundimatu.