Eesti avalikkus pole veel jõudnud toibuda ERR-i poolt aastavahetuse eel eetrisse paisatud pereväärtuste ja emaduse üle jõhkralt irvitavast Drag Showst. Kuigi mõned end kriitikuteks tituleerivad seksuaalperverssuste ihalejad püüavad  riigitelevisiooni poolset eestlaste vastast vaimset vägivalda õigustada globaalkultuuri suundumustega näha kunsti eelkõige nilbustes ja inetuses, on valdav osa vaimse tervise säilitanud kodanikest sellest kultuuri ja inimlikkust jalgealla tallavast jälkusest sügavat häiritud.
Ent Drag Show ideoloogia ei saanud alguse aastavahetust rikkunud roppteatrist. Võrdõigusluse ja naisite enesekehtestamise eest seisvate feministide ja liberaalpoliitikute ning meediamajade ühised pingutused, meile maailma idiootsused koju kätte tuua ning sügavalt teadvusesse istutada, on vilja kandnud, sest pahed on lummavad, rumalus ahvatlevam tarkusest ja enesekeskne nartsissism peibutavam alalhoiuinstinktist ning armastusest elu vastu.
Lapsetapp pole äärmusliberaalide jaoks kuritegu.
2025. aasta jaanuaris, kui oleme juba tõdenud, et eelmisel aastal nägi Eestis ilmavalgust 1000 last vähem, kui sellele eelnenud katastroofiliste sünninäitajatega 2022., toimub Haapsalu kohtumajas protsess, mis peab andma hinnangu imiku tapmisele ja surnukeha põllule loomade-lindude näksida-nokkida jätmisele. 31. aastane kohtalune, kes oma vastsündinud lapselt Suure-Lähtru külas elu võttis, veeretab süü ümbritseva keskkonna, depressiooni ja enda abitu olukorra kaela. Nähtavasti ühtib sellega ka prokuröri arvamus, kes nõuab mõrvaremale tema koletu teo eest üksnes nelja aastast vangistust. Ja miks peakski lapsetapja tundma endal süüd, kui juba aastaid korrutatakse mantrana, et naisel on õigus  oma keha üle otsustada? Lähtru sünnitaja ju otsustas, et tahab olla vaba naine, mitte mingi vääksu kantseldaja. Nagu värdjalike jõudude poolt üleshaibitud Draamateatri lavastuses, otsustas temagi lapsel jalgadest haarata ja veel elusooja keha põllule heita. Kui shows lapsi tapvat sünnitajat kehastanud meesnäitleja tohtis seda teha, siis miks mitte too Lähtru naine? Kuhu jääb võrdsus?
Lähiajal saame teada, kas kohus mõistab tapjaemale prokuröri poolt nõutud napid neli karistusaastat või pääseb nii palju läbi elanud oma keha peremehest naine kohtuniku armust sootuks tingimisi karistusega. Meil jääb üle nõutult pealt vaadata, kuidas äärmusfeministid ja väärastunud Drag Sowde lavastajad mürgitavad noorte, kaunite, tarkade eesti naiste mõistust, kuni tapmine muutubki ahvatlevaks võimaluseks end tüütutest emakohustustest vabastada. Mida maksab lapse elu, kui mängus on liberaalne vabadus? Rahvale, kes elu imet ei hinda, on võimalused väljasuremiseks tagatud.