Klassikud kinnitavad, et iga mehe jaoks, olgu ta või viimane jätis, lodupüks ja eneseimetleja, leidub naine, kes suudab teda armastada ning äpardunud kuti elule mõtte anda. Hämmastav, kuid naiselikul andestusel pole tõesti piire. Kahetsusväärselt tihti kannatatakse partneri poolset vaimset ja kahjuks ka füüsilist vägivalda, neelatakse alla võimuahne abikaasa domineerimispüüded ja lepitakse sellega, kui märgatav osa pere eelarvest rändab alkokaupmeeste või mängupõrgu pidajate kaukasse. Olgu mees kui tahes paheline või vaimselt degenereerunud, pimedalt armastav naine leiab talle ikka vabanduse, kinkides isendile, kes iga vähegi pädeva hinnangu kohaselt tuleks hüljata, ilusaima oma hingest – omakasupüüdmatu poolehoiu.
Pime lembus poliitikas.
Analoogiat võib märgata ka poliitikas. Vaadates erakondade reitinguid, tundub, et üksnes pime tundelisus paneb inimesi toetama poliitühendust, mis ammu on kaotanud empaatiavõime, pakkudes laushalbu või suisa vägivaldseid lahendusi. Mille muuga kui sõgeda poolehoiuga seletada end eetiliselt põhja asjatanud Reformierakonna 17 protsendilist populaarsust?
Kes on need inimesed, kes suudavad alla suruda igasuguse kriitikameele valitsuse heitliku tegevuse suhtes ning eirates haavatavamate elanikkonnakihtide, nagu lastega pered, pensionärid ja madalapalgalised, nuhtlemist maksutõusudega, ei jäta oma lemmikut toetusest ilma? Millistest väärtustest lähtuvad kergeusklikud, kes tõsimeeli arvavad, et riigi majanduse põhja lasknud Reform üritab siiralt elu paremaks muuta, ainult et rasked ajad ei võimalda unistust teostada, vaid panevad reformipoliitikuid käituma suisa röövellikult? Kui sinisilmsed on tegelased, kes ei mõista, et nende iidolerakond mõtleb üksnes oma toiduahela ülalpidamisele, mitte riigile ja rahvale, keda on valitsema sattunud?
Masohhism või pimedus?
Kurvemal juhul võib Reformierakonna toetust seletada masohhismiga, sest leidub ju neid, kellele meeldib haiget saada. Kuidas muidu saab võimalikuks arrogantsusest pakatava rahandusministri hoolimatus algelisemagi poliitilise kultuuri suhtes, kui ta enesekindlalt irvitab  rahva poolt valitud saadikute üle ning saadab kukele iga tobu, kes julgeb kahelda tema geniaalsuses ja segase eelarve ülimuslikkuses? Mille muu, kui sooviga lasta end alandada, selgitada tallinlaste kannatlikkust reformierakondlasest aselinnapea pingutuste suhtes, muuta pealinn jalakäijate ja autojuhtide põrguks üksnes selle nimel, et elanikest 2% moodustavad jalgrattafanaatikud saaks reegleid eirates ringi kihutada ning et ka Bolti rahapõletav tõuksibisnis seejuures ei kannataks? Need on üksnes markantseimad näited ülbusesse uppuva poliitühenduse liikmete jaburast isetegevusest.
Reformierakonna ebakompetentsusest ülbusest on saanud oht riigi edukale toimimisele. Jah, selles erakonnas leidub ka mõtlevaid ning tarku inimesi, ent hetkel on nad Kaja Kallase tuhmivõitu mantlipärija ning teda ümbritseva õhinapõhise brigaadi poolt nurka surutud ja vaatavad nõutult pealt, kuidas koalitsiooni püsimise nimel aktsepteerib valitsus sotsialistide luulut turumajanduse lõpetamisest, mille järgmiseks geniaalseks arenguetapiks saaks talongisüsteemi kehtestamine.
Armastus on kaunis tunne, kuid allaheitlikkusest pimestatuna võib see muutuda ennasthävitavaks ning just seepärast peaksid Reformierakonna imetlejad sügavalt järele mõtlema, keda tegelikult eelistatakse, milline on hetkel erakonda juhtivate karjääripoliitikute vaimne tase ja kas erakonna kunagist selgelt määratletud poliitilisi tõekspidamisi hägustav lahmimine väärib toetust?