Vanarahvas ütles jonnakalt rumalusi kokku keeravate inimeste kohta loll aga järjekindel. Tänapäeva Eestis on järjekindlusest saanud rahvussport, lollust peetakse aga suisa prestiiži küsimuseks, sest keda need targad ikka huvitavad. Nii ägedalt lahe on ajada oma jonni ning olgu või nui pooleks ja tagumik tules, viia ellu selgeid rumalusi. Tänu sellele olemegi loetud aastatega sattunud tiigirihüppelt mudaliigasse.
Maksud ja matsud
Võtame või Reformierakonna juhitud valitsuse suurejooneliselt innovatiivse ja madala sissetulekuga hädavareseid ning kahjuritest pensionäre kooriva maksude tõstmise  tulevärgi. Paljud meie majandusanalüütikud on maksude tõstmises näinud majanduskasvu pidurit. Maksutõusu kehvade järelmite eest on meid hoiatanud ka mitmed rahvusvahelised eksperdid. Maksude külmutamise või alandamise soodsat mõju majanduse tervendamisel demonstreerib edukalt meie lähinaaber Leedu, kuid ei peaminister Michal ega autodidaktist rahandusguru Jürgen Ligi tee kuulmagi, et õige plaan riigi tervise parandamiseks oleks hoopis avaliku sektori mullina paisunud kulutuste kokkutõmbamine. Reformierakonna ajuhiiglaste arvates on Eesti raskes olukorras süüdi madalapalgalised, paljulapselised ja riigilt almusi vastu võtvad pensionärid, keda tuleb selle eest korraliku maksumalakaga tümitada, just nagu kunagi laisku moonakaid mõisa tallis. Et aga Justiitsministeerium ja teised tööd rügavad riigiinstitutsioonid saaks oma töötajate keskmist palka säilitada tubli kolmetuhande peal, paisati müüki riigi võlakirjad. Mida need väärt on, selgitas piltlikult rahandusminister Ligi, kes teatas, et temal sihukeste madala tootlusega ebausaldusväärsete paberilipakate ostmiseks vaba raha pole, aga kuna keskmine eestlane on nii rumal küll, et  end pügada lasta, ennustab ta võlakirjadele hunnitut tulevikku.
Europahalane igasse peresse
Kui jutt läks juba Justiitsministeeriumile ja minister Pakostale, sooviks seda kibedalt Eesti huvide eest seisvat tegusat naisterahvast tunnustada. Üksnes geenius või selle ülla hingeseisundi eelses transis viibiv mõttegigant võib tulla ideele rikastada kodumaist genofondi, transportides siia kurjategijaid Euroopast. Pakosta lubab, et selle kavala kaubaga saame aastas nagu niuhti kolmkümmend milli taskuraha. Järgmisena on oodata ettepanekut Suurbritannia huligaanide ja poevaraste paigutamiseks pealinna vabadele elamispindadele, mida tavainimesed ei suuda üürida. Kui riik kriminaalidele rahaga appi tuleb, lööme kaks kärbest ühe hoobiga – korteriturul tekib kalliste üüripindade järele taas nõudmine ja politseis võib viia läbi järjekordse koondamise, sest nagunii ei suuda keegi enam tänavatel korda tagada. Pakosta on järjekindel ja küllap suudab ta sellegi lolluse koalitsioonis söödavaks seletada.
Oo, Rail Baltica!
Samal ajal, kui maadleme eelarvepuudujäägiga, mis paneb isegi riigikogu liikmeid heituma, kuna kusagil sosistatakse võimalusest kuluhüvitisi kosmeetiliselt kärpida, jätkatakse järjekindlalt tantsu Rail Baltica ümber, mis tõotab mõnele tublit sissetulekut ja paremat põlve, enamusele siiski lisakulusid, kui riigil on unelmate susla tööshoidmiseks vaja tulevikus iga-aastaselt katta kuni 100 miljonit. Aga see ei pidurda järjekindlaid raudteelasi. Kusagil aetakse juba kuhja raudteetammi, teisal valmistutakse jaamahoonet püsti panema. Töö käib, sest korralik sebimine ongi see, mis teeb nupumehest jõuka ja rahvast maksudoonori. Igale oma roll.
Litsid mehed ja suur P
Järjekindlusest pole puudu ka Tallinna Linnavalitsuses, kus kolme suure P juhtimisel viiakse läbi õigustatud ja enamuse poolt oodatud autoomanike linnast väljatõrjumist, et teha ruumi kosmilistele kastikatele ja loodussõbralikele elektritõuksidele, mille keskkonna jalajälg ühe sõitja kohta ületab kordades diiselbusside oma. Aga häda ei anna häbeneda ja tarkus tahab väljaelamist, olgu või lolluste kaudu. On tähelepanuväärne, et segadused, millega alustas keskerakondlik Svet, on uuele linnavõimule nii meelepärased, et liiklusjamade lahendamise asemel tekitatakse neid õhinal juurde ja kui napima tulevikuambitsiooniga abilinnapea Järvan püüab asjast sotti saada, organiseeritakse reo vastu kodanike meelepahast nõretav allkirjade kogumine. Parafraseerides Tammsaaret, siis litsid mehed need linnavalitsuse omad.
Järjekindlalt edasi!
Järjekindel aga loll, selline on tõeline endast lugupidav Eesti poliitik, kes ei vastuta millegi eest. Kui kooliaasta algab tänu ettevalmistamatule eesti keelele üleminekukampaaniale paraja segadusega, teeb haridusminsier Kallas näo, nagu poleks teadlik, et asi ähvardab väga paljudes koolides käest minna, ja ainus, kes üleminekueufoorias pihta saab, on Kanal 2 liiga uudishimulik reporter. Selline on Eesti elu septembris 2024. Järjekindlalt edasi!