Loodus hakkab end vaikides sügisvärvidesse sättima. Käes on september, mille avab südameid põksuma panev tarkusepäev 1. septembril. Kool on elu alus, sest ilma seal pakutavate teadmisteta, pole võimalust elus läbi lüüa, valida õnnele ja rahulolule viivat teed. Sestap on hea ja silmaringi avardava hariduse võimaldamine kodanikest hooliva riigi põhitunnus. Eesti on suutnud pikalt seista maailmatasemel hariduse eest, ent viimastel aastatel on  meie hariduselu kohale kuhjunud tumedad pilved, mis Eesti200 juhtfiguuri Kristina Kallase ministriksoleku ajal on vaid tihenenud.
Mis survestab Eesti haridusmaastikku?
Elame ajal, mil poliitkarastunud ideoloogid püüavad teha rahvale selgeks, et igapäevaelu muutumine halvemuse suunas, on loomulik. Nii ei pöörata enam erilist tähelepanu, et meie hariduslaev kisub üha enam kreeni, kuna kogenud meeskonda, kellega see mehitada, jääb üha napimaks. Vanad kogenud pedagoogid lahkuvad väljateenitud vanaduspensionile, noored peavad aga õpetajaametit liiga vähetasuvaks, et taluda pikki koormavaid tööpäevi, koolis kuhjunud pingeid ja ebaõigetest põhimõtetest johtuvaid raskusi õpetajaskonna autoriteedi säilitamisel õpilaste silmis. Ja nii võib üha enam kohata koolides selleks erialaselt ettevalmistamata tunniandjaid, õpilaste poolelt aga tuulepäid, kel kama hinnetest ja õppeedukusest.
Faktid räägivad selget keelt. Näiteks 7.–12. klassi matemaatikaõpetajatest on Eestis iga kolmas 60-aastane või vanem ning pensionile suunduvate õpetajate asendamiseks on vaja lähiaastail ligi 600 uut matemaatikut. Õpetajaks koolitumine on populaarne, ent järelkasvu tuleb siiski ligi kaks korda vähem ning nendestki, kes ülikooli matemaatikaõpetajana lõpetavad, jääb ametisee vaid kaks kolmandikku. Kuna õpetajaharidus võimaldab töötada ka paljudel teistel hästitasustatud kutsealadel, kaovad värskelt ülikooli lõpetanud spetsialistid koolide vaateväljast, rakendudes avalikku teenistusse ja eraettevõtlusesse.
Selle aasta Tarkusepäev langeb pühapäevale, kuid vaatamata sellele on kavas avaaktused, linnade hariduspeod ja vastuvõtud, sõnaga, uuele õppeaastale minnakse vastu täis lootust ja hakkamist, ja nii peabki see olema. Samas põksub paljude laste ja lastevanemate süda kiiremalt, mõeldes oodatud, kuid tegijate poolt täpse sisuga täitmata eestikeelsele haridusele üleminekule, mis saab tänavu alguse, viies 2030. aastaks, loodame, et võiduka lõpuni. Kas see aga nii ka läheb, selle kohta kindel arvamus puudub. Selge on vaid üks – mitmes Eesti piirkonnas tähendas see hoopis seni eesti keeles õpetanud koolide sulgemist. Kahtlused närivad nii eesti emakeelega, kui ka muukeelsete lastevanemate hinge, sest hariduse kvaliteedi langusega, kui ainetundides kandub põhirõhk keeleõppele ja keeleoskamatute õpilaste järeleaitamisele, võivad kaotada kõik.
Usume Eesti kooli!
Siiski sooviks Tarkusepäeval vaadata tulevikku lootusrikkamalt. Ehk annab lähitulevik viimastel aastatel paljukannatanud Eestile valitsuse, mis oskab näha võimalusi, kuidas tuua oma kodanikele tagasi turvatunne ning pelga propaganda asemel keskendutakse asjalikule tegevusele. Ehk vabaneme haridusministri kohal ka nišiparteiks taandunud Eesti200 juhiks valitud, ent oma kabinetitöös suuresti äpardunud Kristina Kallasest ja saame hariduselule teenäitaja, kellele on südamelähedane hariduse, kooli ja laste tulevik, mitte uduerakondlikud propagandistlikud seisukohad.
Uskugem Eesti kooli tulevikku nagu usume, et meie väikesel riigil õnnestub näha veel helgemaid päevi! Head Tarkusepäeva armsad õpetajad, õpilased ja lapsevanemad! Olgem väljas parima kooli eest maailmas – Eesti kooli eest! Haridus teeb vabaks!