Liberaalsete nn väärtuste kaitsele viskunud tegelaste sageli kontrollimatud ja tegelikkusele mitte vastavad väited kannavad ootamatult kibedaid vilju. Ja mis siin imestada, kui tänu Eesti200 olematu reitinguga seltsingut esindavale välisministrile ning tema alluvatele on  kallutatud meedia eeskujul jõudnud alusetu süüdistamine ja sildistamine ka riigi välispoliitilisse agendasse. Igatahes on Euroopa Liidu eesistujariigi vastased sageli hüsteeriasse kalduvad sõnavõtud viinud selleni, et Ungari välisminister Péter Szijjártó on nimetanud propagandakampaaniaks Balti riikide kriitikat Ungari otsustele, tagada inimeste vaba liikumine läbi  kindlalt piiritletud ametlike protseduuride.
Ungari pole peksupoiss.
Ungari on Eesti meedial ja end liberaalse maailmavaate võltssulgedega ehtivatel poliitikutel pinnuks silmas juba pikemat aega. Euroopa Liitu kuuluva riigi peaministrist Orbanist on aga maalitud võimas vaenlasekuju. Jääb üle üksnes imestada, kuidas Ungari on seni Eesti poolt kostvat klähvimist stoilise rahuga talunud ning jõudnud tõsisema hinnanguni alles nüüd.
Ungari välisministri avalduse valguses oleks ehk õige aeg loobuda Euroopa Liidu riigi ning sealse rahva poolt demokraatlikult valitud peaministri mustamisest, seda enam, et ungarlaste näol on tegemist eestlaste sugulusrahvaga. Pole ju põhjust kadestada ungarlasi üksnes seetõttu, et Viktor Orbanil on, erinevalt meie reformierakonna poolt pukki upitatud maksugeeniustest, valdava osa rahva toetus. Kahjuks on soov juhtida tähelepanu siseriiklikelt läbikukkumistelt  mujale nii suur, et  Ungari kallal norimine nähtavasti jätkub.
Ka Ühendriigid on pinnuks silmas.
Meie vihakõneseaduse ootuses tasalülitunud sõnavabaduse tingimustes on moodne ning ohutu sarjata lubjakaid, kelle maailm põhineb kindlate loodus- ja majandusseaduste tunnistamisel, mitte kaasaegsel droogidest võimendatud utoopiatel, sest woke hullusega kaasaminek pakub ägedat võimalust tunda end tõelise tänapäevase tegijana. Ja mis on käepärasem, kui iriseda paha Orbani kallal, kelle riigis püütakse seista eelkõige oma inimeste elujärje eest ning naeruvääristada president Trumpi, kelle võimuses on tuua Ameerika välja kaosest, kuhu riik peale Baideni ebastabiilset valitsemisaega on langemas. Trump on ju iga endast lugupidava wokelase esmavaenlane ja tema puhul võib kasutada nii vanuselist kui ka soolist diskrimineerimist, leides, et kaheksakümnele eluaastale lähenev valge mees on a priori dementne ja kriminaalselt rumal, mida lobeda vanakese Baideni puhul püüti viimase hetkeni eirata. Mängu tuuakse kriitikavaba soolise võrdõiguslikkuse põhipostulaat, et ometi peab jõudma kätte aeg, kus iga burgeriõgimisest rasvunud Ameerikas jorsski taipab, et tõeline juht on siiski naine, mitte mingi konservatiivsetesse tõdedesse takerduv mees. Liberaalse poiliitpopulistliku üllitise musternäiteks võib pidada Ekspressis ilmunud Andrei Hvostovi karjatust: Kas prokurör Harris tõmbab kriminaal Trumpi liistule? Ameerika presidenti kriminaaliks nimetav poliitagitaator rõõmustab, et USA presidendivalimistel on vikat leidnud kivi – vanaätt Donald Trump ei suuda konkureerida noore kena naisega. Kamala Harris on määratud võitma.
Tule jumal appi! Et siis Trump väärib mõnitamist ainuüksi seepärast, et ta ürgtargale Hvostoviätile närvidele käib, samas, kui end asepresidendina suures poliitikas saamatuna näidanud Harris väärib toetust üksnes seetõttu, et tädi tundub Andreile visuaalselt hõrgutavana. Jääb üle vaid imestada, millise tasemeni on kodumaine ajakirjandus langenud. Ent ehk pole tõepoolest mõtet kiruda peeglit, sest on ju meiegi poliitikas leidnud koha hurmurid, kelle vaimne pagas jääb suhteliselt tagasihoidlikuks. Kas tõesti oleme lõplikult sisenemas arengufaasi, kus asjatundlikkuse ja vastutustunde asemel määrab poliitikas edu seksuaalne sättumus või laksu all karatud breik TikTokis? Siiski tahaks loota, et novembrikuistest Ameerika valimistest algab murrang nii seal kui siinpool suurt lompi ning sellele järgnev kainenemine toob ka hvostovistid ja muu laheda liberitepundi tagasi maa peale.